Kui eestlased poleks ülehinnanud külastajate teadlikkust Tallinna linnahallist, siis andnuks 13. Venezia arhitektuuribiennaali külastanud Harry Liivrand Eesti väljapanekule täispunktid.
Ühisruum, linnahall ja modernismi saatus
16. oktoober 2012, 12:07
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rõhudes mineviku väärtustamisele ja selle delikaatsele käsitlemisele kaasaja vajadustest lähtudes ning visates õhku äärmiselt olulise küsimuse arhitektide vastutusest kontekstuaalse ühiskondliku ruumi loomisel, tuletab kuraator David Chipperfield otsekohe meelde eelmise sajandi lõpu postmodernistide seisukohti.
Tema enda looming on nende sõnade õnnestunud illustratsioon, kui vaadata näiteks II maailmasõjas osaliselt varemeiks pommitatud Berliini Muuseumisaare (Museuminsel) 19. sajandi muuseumihoonete maitsekat rekonstrueerimist.
Ühiskondlikele kollektiivsetele taktikatele, avaliku ruumi ümberdefineerimisele ja sotsiaalsele keskkonnale kui meid kõiki ühendavale omaruumile osutav kuraatorinäitus «Ühisväli» Giardini pargi keskses ehk Itaalia paviljonis sobib ka majandus-, rahandus- ja poliitiliste kriiside konteksti paremini kui arhitektuursed utoopiad või staararhitektide hiigelhonoraridega projektid. Neid tõlgendatakse järjest enam pigem põhjendamatult auahnete ja riskantsete finantsprojektidena, mille sotsiaalne kasutegur taandub juba ainuüksi ebaökonoomsete planeerimiskulutuste ees.
Viimasest vallast esitavad parima näite sakslased šveitsi arhitektibüroo Herzog & de Meuron planeeritud Hamburgi Elbphilarmonie ekstravagantse kontserdisaali ehitamissaaga näol. Üks paviljoni ruumidest ongi vaid sellele juhtumile pühendatud, seinu tapeedina katmas alates 2003. aastast endisesse kaubasadamasse püstitatava hoone kavandamise ja ehitamisega seotud (kohtu)skandaalide ja kuluplahvatuste kroonika.
Nägin seda Hamburgi uue maamärgina mõeldud pooleliolevat ehitist 2010. aastal, äkki otse veest püstloodis kerkivat laevanina meenutavat fotogeenilist kolossi – vapustav emotsioon, ühtaegu hirmutav ja ligitõmbav, on siiani meeles. Hoone pole siiani valminud, ja kui keegi oleks juba ehitusprojekteerimise faasis ette kujutanud, kui megakalliks Elbphilarmonie püstitamine tegelikult läheb, oleks seda sellisel kujul vaevalt rajama hakatudki.
See on mõistagi tagantjärele tarkus, ning kogu kuraatorinäitus koos mitme rahvuspaviljoni ekspositsiooniga häälestab ülemaailmse majanduslanguse ajal väga ettevaatlikult suhtuma mastaapsetesse ja insenertehniliselt ülikeerulistesse, kuigi väliselt efektsetesse arhitektuursetesse lahendustesse. Loogiliselt hargneb siit edasi omal ajal moodsa uue avaliku ruumi loonud, kuid tänaseks küsitavaks muutunud urbanistlike modernistlike (suur)projektide saatuse probleem, millega tegeleb ka Eesti paviljon.
Tüüne-Kristin Vaikla kureeritud (väljapaneku autoritena juures ka Urmo Vaikla, Ingel Vaikla, Maria Pukk, Ivar Lubjak, Veronika Valk) Eesti paviljon käsitleb pealkirja all «Kui pikk on ühe maja elu?» juba pikemat aega Eestis kirgi kütvat objekti – Tallinna linnahalli (arhitekt Raine Karp, koostöös Riina Altmäega). Paviljoni asukoht võrreldes Eesti paviljoniga Venezia kunstibiennaalil on geograafiliselt, logistiliselt ja imagoloogiliselt märksa esinduslikum, asudes Arsenales rivis koos paljude teiste rahvusväljapanekutega, ning jagab musta vaheriidega eraldatult saali põhimõtteliselt samu probleeme – poolelijäänud või aegunud projekte – vaatleva Kuveidiga.
Sobivana ühisvälja mõistet hästi illustreerima, on laiemaski kontekstis unikaalse linnahalli saatuse tõstatamine rahvusvahelisel foorumil Vaiklal õigustatud ja aktuaalne valik.
Lähteülesande püstitamise esteetiline ja eetiline kvaliteet on märkimisväärne. Paviljonis püütakse taastada tükikest ehedat linnahalli originaalsete detailidega: mustad koridoridiivanid, garderoobi peegelseinad, elektronkell jne. Äratundja satub justkui linnahalli simuleerivasse keskkonda, tekib kerge déjà-vu efekt. Kahel seinal jooksvad dokfilmid linnahalli ajaloost ja personaalsed jutustused linnahalliga seotud sündmustest lisavad ekspositsiooni emotsionaalset dimensiooni veelgi.
Paviljon saaks minult täispunktid aga siis, kui poleks tehtud üht metodoloogilist viga: ekspositsiooni koostajad on ülehinnanud külastaja teadlikkust ja teinud visuaalselt panuse kontseptuaalsele installatsioonile, lootes, et piisab vaid põhjalikust kataloogist (soovitan sealt kindlasti lugeda linnahalli probleemipuntra kirjeldust Andres Kurelt) asja olemuse avamiseks. (Tallinna käinud prantsuse urbanismiuurijale Liliana Albertazzile meeldis aga paviljon sellisel kujul väga.) Kuid paviljon oleks vajanud ka muud abistavat informatiivset ja visuaalset materjali: kasvõi pikka seinateksti, linnahalli õhufotot, linnahalli asukoha skeemi linnaruumis.
Loodan väga, et impulss, mille Vaikla oma projektiga linnahalli retseptsiooni andis, viib Tallinna ühe kuulsama avaliku ruumiga suurehituse füüsilise potentsiaali, tähendusväljade ja edasikestmise võimaluste teadvustamise ning kultuuripoliitilise diskussiooni uuele tasemele.
Megalomaaniat ja pseudooptimismi ideoloogiat mõlemat pool raudset eesriiet 1950.–1970. aastatel kuulutanud süngeilmelised modernistlikud avalikud hooned (ning ka kõledad elamurajoonid) on nüüdseks kaotanud paljudes maades oma atraktiivsuse ja sisuliselt hüljatud, olles pooltühjade tondilossidena sageli kas kriminaalse seltskonna kasvulavaks või kutsudes kogukonna enda initsiatiivil esile ühiskondlikke debatte majade saatuse üle.
Kuidas muuta neid asumeid elanikesõbralikumaks, luua mugavam kaasaegne linnakeskkond, demonstreerib lihtsate vahenditega Saksamaa paviljon: pildistatud elamutele on remondi käigus tehtud uued fassaadid, aknad, rõdud. Sealjuures ehitasid sakslased oma paviljonikujunduse sümboolselt üles kohalikust ümbrusest lähtuvalt: paviljonis tuleb liigelda mööda purdeid, mis Venezias üleujutuste ajal tänavaile kärmelt paigutatakse. Eks ole – betoonkastid kui üleujutuse allegooria ...
Modernismi saatus esineb ka Montenegro paviljonis; Prantsusmaa tutvustab uusi madaltihedaid elumajade plokke peamiselt emigrantidest koosnevates eeslinnades. Omamoodi sotsiaalse eksperimendina jäi meelde Venezuela paviljoni väljapanek Caracases poolelijäänud 45-korruselise büroohoone «Torre Davide» skvottimisest vaeste inimeste poolt ning seal uuelaadse «Vertikaalse slummi» kujunemisest rohkem kui 750 perekonnaga. Tekkinud alternatiivses elukeskkonnas on väikeste poodide kõrval isegi jalgpalliväljak!
Tsunamis hävinud asula taastamine koostöös kohalike elanikega oli Jaapani paviljoni sisuks – silmapaistev sotsiaalse mõtlemise ja arhitektuursete alternatiivide otsimise sümbioos (biennaali Kuldlõvi rahvusliku väljapaneku eest). Soomlastele tuli paradoksaalselt appi aeg ja koht: nende väljapanek dokumenteeris ratsionaalselt Giardini pargis paikneva Aalto-paviljoni restaureerimist pärast paviljoni tõsiseid kahjustusi möödunud aasta sügistormis. Et Alvar Aalto looming on soomlaste kultuurilise teadvuse ammune ühisosa, poleks vist vaja lisadagi.
Paaril viimasel Venezia kunstibiennaalil esitleb Venemaa ennast rõhutatult kõrgtehnoloogilise maana, väljendusvahendina elektroonika viimast sõna nagu tehnototalitarismi propageerides. Ka arhitektuuribiennaalil pakkus Venemaa sukeldumist komputeriseeritud maailma, nn superinnovaatilisse Skolkovo linna: maast laeni katsid paviljoniseinu ekraanid, interaktiivne suhtlus toimus seinal oleva ekraani ja külastaja käes oleva iPadi vahel. Tehnofriikidele kindlasti huvitav kogemus.
Hollandi paviljon on üks mu lemmikuid: madalmaade tuntuima kardinakunstniku Petra Blaisse elegantne mitmest materjalist kardin sõidab vaikse surinaga paviljonis ringi, tsoneerides saali 12 uueks ruumiks ja näidates meile, kuidas ruum iseennast ümber defineerib.
Chipperfieldi kuraatorinäitus tõi aga kokku ehituskunsti esinimed, kusjuures nii mõnegi looming mõjus «Ühisvälja» teljestikus pigem egotripi rubriigist, mitte niivõrd avaliku ruumi temaatikaga haakuvana. Ja kuigi Chipperfield ütleb biennaali juhis, et see biennaal pole personaalnäituste koht, annab vähemalt Zaha Hadidi amorfsete vormide sektsioon Arsenales iseseisva näituse mõõdu välja.
Veel pakkus võrratu elamuse Alvaro Siza (sai Kuldlõvi elutööpreemiana) «paviljon» Arsenale tipus ja tema joonistuste näitus Querini palees (viies mõtted Toomas Reinu manuaalsele väljendusoskusele – aga kus meie oma suuri arhitekte neile vääriliselt näidata saaksime?). Kahju, et Raine Karp kohale ei sõitnud, arhitektuurikeskus võinuks talle loengu organiseerida – aga võib-olla veel jõuab?
Viibisin esmakordselt Venezia arhitektuuribiennaalil. Oli neli tihedat ja õpetlikku tööpäeva.
13. Venezia arhitektuuribiennaal
«Common Ground» («Ühisväli»)
• Kuraator inglise arhitekt David Chipperfield
• Osaleb 41 maad
• Kestab 25. novembrini