Kuigi teater NO99 müüb «Pedagoogilist poeemi» kui tavalist Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi lavastust, on tegu lavakunstikooli 26. lennu koolitööga, seda kõigi tugevuste ja ka miinustega.
Seksuaalselt rahuldamata ja vägivaldsed noored
25. oktoober 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sageli uuritakse näitlejatelt, milliseid etüüde nad lavakooli astudes või ka seal õppides tegid. NO99s saabki klassituppa piiluda, näha, mida noortele kahel aastal Toompeal on õpetatud – kassideks-koerteks muutumise nippide kõrval meeskonnatööd, tantsu- ja lauluoskust, kiiret naerma ja nutma puhkemise kunsti ja ka ülimat lavalist vabadust ehk piiride puudumist. Samuti saab publik teada, et noored suudavad laval kolm tundi möllata. Seegi kogemus on just tudengite vaatepunktist vajalik, vaataja seisukohast võinuks kõike kõvasti kärpida.
Peks ja seks
Lavastuse pealkiri «Pedagoogiline poeem» viitab Anton Makarenko samanimelisele teosele. Kuid kavalehelt autorite seast alaealiste kurjategijate koloonia elust rääkiva romaani kirjutanud mehe nime ei leia. Vene pedagoogilt ongi saadudki vaid tõuge ja pealkiri.
Ühistööna sündinud lavastust valmistati ette maailmast eraldatuna – ei netti, mobiili ega vanemaid või kallimaid, koduks üks suur telk Lääne-Eestis, kuuma duši asemel külm merevesi, öised lõkkevalvamised, elu esimene kartulivõtt, võitlus külma ja tüdimusega, köögitoimkonnad jne. Enne päiksetõusu ärkamisele järgnes võimlemine ning siis õhtupimeduseni vaid etüüdid, etüüdid, sääsed, puugid, etüüdid …
Tulemuseks lavastus, kus probleeme lahendatakse sõnade asemel kätega. Kõik naised lunivad ja anuvad tähelepanu, nad karjuvad ja flirdivad, pakkudes välja endid kui kehasid, kellega võib end tühjaks pumbata, aga kui suudlused ja seks mehele igavaks muutuvad, siis on naised nõus muutuma peksukottideks.
Samas on need kiiresti vastu põski laksavad mehed tühised poisikesed, kes võrdlevad omavahel noku pikkust ja laiust. Seksuaalsest pingest on asi kaugel, pigem on lähedus, tähelepanu ja seks muudetud võltsiks kaubaks.
Lavastuses on kasutatud kõiki Ojasoo elemente – vett, paljast tilli, naiste alandamist, meeste naeruvääristamist, ühiskonna kitsaskohtadele osutamist nappides monoloogides, lavalist hüppamist-kargamist (esietendusel murdis Linda Vaher esimeses vaatuses jala, stseeni mängis ta vapralt lõpuni, ainult teist vaatust ja tulevasi etendusi jälgib ta nüüd kõrvalt).
NO99 «Pedagoogiline poeem» mõjub kui segu eelmisel nädalal veebi riputatud tüdrukute peksuvideost ja vaadatavust taga ajavast tõsielusarjast (kus ka peldikus on kaamera), kuhu kõik osalejad suure konkursiga on pääsenud. Vabatahtlik alanduspink. Laval toimuvat on raske vaadata, seksuaalselt rahuldamata vägivallatsejad ärritavad.
Ojasoo ja teater NO99 võivad öelda, et nad tahtsidki vaatajat mugavustsoonist välja kiskuda. Milleks? Eriti kui pärast vaataja läbiraputamist jäetakse ta üksi pimedasse istuma.
Marika Vaarik
Ma tahan loota, et laval kujutatu on kunstiline liialdus, mitte aga peegeldus noori ümbritsevast keskkonnast. Ja veel rohkem tahan loota, et nad said aru, miks nad end nii sõna otseses kui kaudses tähenduses laval alasti tirisid.
Esietendust hoidis koos Marika Vaarik, ta on võrratu. Samas just Vaariku tõttu jäävad tudengid tudengiteks. Vahe on liiga suur. Vaarikuta, vaid omavahel jõudu katsudes, oleks neil laval mõjule pääseda lihtsam. Kuid kahtlemata on Vaarikuga töötamise kogemus see, mida nad tulevikus jäävad lavakoolist meenutama.
Ma ei suuda vaigistada teatrisaalist lahkumisel tekkinud tunnet, et noortele tehti sellisel kujul lavastuse publiku ette jõudmisega liiga. Nende esimene avalik töö võinuks olla neutraalsem. Maailma persse saata nad veel jõuavad. Seda enam, et huvitavaid tüüpe 26. lennus on, «Pedagoogilisest poeemist» jäid silma kaks poissi ja üks tüdruk. Ent kuna õppetöö on alles pooleli, siis nimed jätaksin praegu vaid märkmikku. Millised näitlejad vormuvad Tiit Ojasoo esimestest tudengitest, seda saab hinnata alles 2014. aasta kevadel.
Ojasoo/Semper/26. lend
«Pedagoogiline poeem»
Lavastaja Tiit Ojasoo, kunstnik Ene-Liis Semper
Laval Jaanika Arum, Markus Dvinjaninov, Marian Heinat, Linda Kolde, Rea Lest, Jörgen Liik, Veiko Porkanen, Helena Pruuli, Jarmo Reha, Reimo Sagor, Simeoni Sundja, Ragnar Uustal, Kärt Tammjärv, Marika Vaarik ja Linda Vaher.
Kõik peale Marika Vaariku on lavakunstikooli 26. lennust.
Esietendus 13. oktoobril Permis, Eesti esietendus 20. oktoobril