Peeter Helme kirjutas minu arust selle sajandi ühe parima eesti romaani. See räägib kontorist, see räägib noorest mehest, kelle elul pole ühtegi mõtet, kes on mõnes mõttes monstrum, aga kes on teises mõttes sümpaatne tegelane ja igaüks meist, kaasaegsetest. Peategelane on normaalne noor mees.
Igast selle raamatu leheküljest on näha, et Helmel oli idee (mitte et «ma olen kirjanik, ma kirjutan», nagu seda Eestis tihti juhtub). Igast selle raamatu leheküljest on näha, et Helme viitsis selle idee lõpuni läbi töötada ja detailideni läbi mängida (mitte et «mul on kuulus nimi, joon aga veini ja kütan autopiloodil mingit möla», nagu seda Eestis vahel juhtub).
Istume Helmega argipäeva lõuna paiku esimeses ettejuhtuvas keldriurkas, kus jorss leti taga meid sinatab; laual vesi, tee ja ürgne kassetiga diktofon.
Kuidas sa lõid «Septembri» peategelase? Ära ütle, et see on tänapäeva üldistav koondkuju pidetust lipsuga noorest.
Ei-ei, nii see ei olegi. Ma hakkasin mõtlema teatud iseloomujoonte peale, mis minus endas ka on olemas, nagu teinekord võimetus tajuda teiste inimeste mõtteid ja tundeid, ja ma vaatasin, mis juhtub, kui luua karakter, kellel sellised jooned on prevaleerivad, nende kõrval muule ruumi ei jäägi. Kui ma juba kirjutasin, siis läks see loogilist rada pidi edasi, kujunesid sammud ja arengud, mis tundusid selle inimese puhul loogilised. See tüüp hakkas elama koos raamatuga, ma katsetasin nii ja naa.
Mulle muidugi meeldiks mõelda, kui ta esindaks midagi laiemat.
See oleks päris hirmuäratav perspektiiv. Kuigi peategelases on palju sümpaatseid jooni, ei tahaks, et endaga või inimestega nii läheb. See, et miski ei huvita, ma ei tea, kas see võib igaühega juhtuda.
Ma juba enda esimeses romaanis «Puudutus» proovisin käsitleda seda , et inimesed elavad nii, et nad ei saagi aru, et nad elavad. «Puudutuses» mul ei tulnud see eriti hästi välja, «Septembris» ma vist sain sellele tuumale paremini pihta, et inimesed elavad, nagu nad ei elakski. Ja nad ei saa arugi, et nad ei saa sellest aru. «Septembri» peategelane ei saa aru, et tal empaatiavõime puudub.
Ma kindlasti ei taha näpuga näidata, et see ongi meie ühiskonna suur probleem. Kirjandus ei pea moraali lugema, kui kirjanduses moraal on, siis olgu see igale lugejale enda avastada, aga mitte suur ja üldine.
Mulle meeldib, et selles romaanis ei ole mingit suurt moraali, suurt narratiivi, mingit massiivset asja, mis matab ülejäänu enda alla. Vaikselt tiksuv, aga intensiivne romaan, mis veab enda tonaalsuse lõpuni välja.
See oli küll minu eesmärk, jah. Ma tahtsin sellist tülpimuse meeleolu lõpuni ühe tooniga välja kanda. Kuigi tegevusel on kulminatsioon, ei tahtnud ma emotsionaalselt võimsaid arenguid kujutada. Püüdsin näidata staatikat.
Raamat on eluline, ta ei ole kirjanduslik halvas mõttes. Ja muidugi hea õrn iroonia on ka sees. Eks ole.
Ma ise arvan ka. Kui andsin seda käsikirja tuttavatele lugeda, siis nad küsisid, miks ma sellise koleda asja olen kirjutanud. Olin hämmingus, ma ise mõtlesin, et see on naljakas raamat.
Naljakaid kohti on tõesti ja see monotoonsus on ka naljakas.
See on groteskne raamat.
Äärmuseni välja peetud.
Jah, aga ma ei tahtnud sellega üle piiri minna, ma tahtsin tegelased hoida sellistena, kes tõesti meie tänavatel ringi jalutavad. Ma kujutan sügist 2007. aasta Tallinnas, ehkki ma Tallinna geograafiat hoian anonüümsena.
Ma püüdsin seda kohta välja raalida, kus see kontorihoone asub.
Kontorihoone on välja mõeldud.
Ma saan aru, aga mul oli vaja enda jaoks kaardistada. Ma sain keskkonnaministeeriumi.
Umbes jah. Ma kujutasin ette kanti vanalinna ja Kalamaja vahel.
Muide, selle tegelase suhtes, kel endal puudub empaatiavõime, tema suhtes igal juhul tekib see. Tema elu on nii üksikasjadeni antud, et loed ja elad kaasa. Kuidas sul endal oli, kui sa kirjutasid, ega ta ei olnud ju sulle vastik?
Ühest küljest mitte, teisest küljest ma ei ole kõigi tema järeldustega nõus.
Aga see tegelane on üpris kriitiline tänapäeva atmosfääri ja tänapäeva ühiskonna suundumuste suhtes. Need on puhtalt minu enda arvamused. Ainult see, kuidas ta selle kriitika pinnal käitub, arvates, et ülejäänud inimesed ei vääri lugupidamist, see on selline järeldus, millega iga inimene nii meelsasti tahaks nõustuda. Nii mõnus oleks öelda, et kõik ülejäänud on rämps, ainult mina olen midagi väärt. Aga piisab, kui üks samm veel astuda, ja siis selgub, et need asjad päris nii ei ole. Mul oli sel pinnal diskussioon oma tegelasega, ma katsusin tegelaskuju loogikast teatud maailmavaadet arendada, millega ma ise sada protsenti nõus ei ole, aga mis võiks toimida, ilma et peaksime sellist inimest hullumeelseks, kui me teda kohtame.
Kui palju peab endast lugu inimene, kes mandub vabatahtlikult? Ega tal pole ju mingeid huvialasid, ta tahtis tööd, kus ei peaks mõtlema, ta ei tahtnud oma eluga midagi ette võtta, ta ei olnud sellega rahul ka, ta lihtsalt veeretas päevi õhtusse.
Eks selle põhjus oli iha oma surnud õe vastu, mis oli ära võtnud arusaama sellest, mis on elus õige või vale. Teisest küljest, ma arvan, et sellist elu nagu peategelane selles raamatus elab, saab küll elada, aga mitte kogu elu.
Kuidas sa hoidsid raamatut monotoonsena, ilma et muutuks tüütuks? Eestis küllaltki erakordne stiil, groteskne realistlik detailselt kirjeldav romaan. Eeskujud?
Kõige rohkem mind inspireerivadki teised kirjanikud. Julgen küll öelda, et mul on iga ilukirjanduslikku teksti kirjutades konkreetsed eeskujud. Selle raamatu puhul ammutasin teadlikult kolmelt autorilt: Mihkel Mutilt ja kahelt saksa autorilt – Wilhelm Genazinolt ja Thomas von Steinaeckerilt. Mutilt õppisin groteski, Steinaeckerilt distantsi oma tegelaskujudega. Stilistilisi võtteid võtsin nende pealt.
Kuidas sa suutsid kapitalismikriitikat teha, laskumata äärmustesse? Lääne moodsast romaanist tuleb pähe palju negatiivseid näiteid, kus autor, kes ise ei ole selles süsteemis elanud, võtab endale pähe äärmusliku vasakpoolsuse kiiksu, või autor, kes ei ole elanud maal, kus midagi pole saada, kritiseerib kibestunult heaoluühiskonda. Lisame äärmuslikud feministid... Sinu kriitika on palju mõjuvam.
Esiteks ma ei ole ei vasakpoolne ega feminist. Teiseks ma ei usu programmilistesse tekstidesse, millega millegi nimel võidelda. Kirjanduse mõte ongi see, et sümbolite keele kaudu midagi lugejateni viia. Ma tahtsin pisikese asja kaudu öelda midagi suurema kohta, ümbritseva ja võib-olla isegi meie aja kohta.
Võtame selle tegelase. Tegeledes peamiselt lõunasöökide, naiskolleegidega flirtimise ja õhtul joomas käimisega, ei jäägi tal ideologiseerimiseks eriti aega.
«Septembrist» saaks hea filmi. Peenelt kruvi keerava psühholoogilise filmi. Kes võiks mängida peategelast?
Tolk äkki teeb ära.
Jah. Märt Avandi sobiks kah.
Sellise filmiliku stiiliga romaaniga tuli läinud sajandi 20ndatel välja... Kes kirjutas «Manhattan Transferi»?
Natukese aja pärast ütlen.
Ma kardan, et sinu teos ei võida romaaniauhinda. Kindlasti sel aastal võidab raamat, mis räägib majanduslangusest, nagu eelmisel aastal võitis Vene-teema, sest meil oli aprillimäss ja venelastel on raske.
Ei võida, siis ei võida.
Kuidas üldse jõuda lugejani? Mõni äkki loeb seda intervjuud ja haarab romaani... Päris kena poolpaljas tšikk on kaanel...
Ma ei oska sellele küsimusele vastata. Ma ise olen ilmselgelt selleks liiga kirjanduse sees. Kõigepealt tuleks teada, kuidas sellest välja pääseda, ja siis teise nurga alt jälle tagasi pääseda.
Kas Tõnu Õnnepalu on jõudnud lugejateni? Ma ei tea, minuni küll on jõudnud. Aga ma kujutan ette, et paljude jaoks võib ta olla igav ja aeglane. Aga mina arvan, et Tõnu Õnnepalu võib kirjutada mittemillestki ja teha seda hästi. Samal ajal kui võid võtta ükskõik kui põneva teema ja selle halva kirjutamisega ära rikkuda. Teema ei tee kirjandust.
Mulle tundunuks odav, kui oleks pannud romaani sisse mingeid päevapoliitilisi või ühiskonna äärealasid puudutavaid asju. See kõik on olemas, aga kui palju see meid tegelikult puudutab?
Raamat
Peeter Helme
«September»
Pegasus, 2009
288 lk
Peeter Helme
• sündinud 6. septembril 1978 Tallinnas
• õppinud Tartus, Göttingenis ja Berliinis ajalugu, kunstiajalugu ja usuteadust
• uurinud ja avaldanud peamiselt 20. sajandi poliitilist filosoofiat ja saksa kirjanduslugu käsitlevaid artikleid
• annab välja võrguajakirja Kriteerium
• teeb Vikerraadios kolmapäevast uudiskirjanduse tutvustussaadet
• koostab ajalehes Keskus kirjanduskülgi ning kirjutab kirjanduskriitikat Eesti ajalehtedele
• tema esimene romaan «Puudutus» märgiti ära 2006. aasta kirjandusvõistlusel