8. mail 2007 oli mul teiste välisajakirjanike seas võimalus saata valitsuse juhtivaid liikmeid omapärasel mälestusringreisil. Algas see Klooga holokaustimemoriaali juures, siirdus siis Tallinna sõjaväekalmistule kaks nädalat varem ümber tõstetud pronkssõduri juurde ja lõppes kaitseminister Jaak Aaviksoo pressikonverentsiga Maarjamäe saksa kalmistul.
Need kolm mälestuskohta on Eesti lähiajaloo kõige tähtsamad lieux de mémoire – ehk mälukohad –, kasutades prantsuse ajaloolase Pierre Nora poolt populaarseks tehtud väljendit. Nad määratlevad selle, mis on oluline, nii sellega, mida nad piiritlevad, kui ka sellega, mis jääb väljapoole (Lihula monument näiteks).
Eesti valitsuse poolt pronks-ööde järel välismaailmale suunatud žesti loogika oli ühtaegu muljetavaldav ja lihtsameelne oma kõikehaaravuses. Ühekorraga kinnitati Masingu postulaati, et Eestil ei lasu süüd ühegi indo-germaani, semiidi või mõne teise suure rahvasoo maailmanägemuste kokkupõrkes sündinud vägivallateo eest, ning samas pakuti seda rituaalselt ohvriks sellelesamale mitte-meie maailmale, kellest sõltub meie rahvakillu püsimajäämine.
Eiki Bergi ja Piret Ehina toimetatud ning sel nädalal lugejateni jõudnud esseede kogu «Identity and foreign policy: Baltic-Russian relations and European integration» (vabas tõlkes «Identiteet ja välispoliitika: Balti-Vene suhted ja Euroopa integratsioon») katab oma
haardelt sama kolmetise territooriumi.
Mälu on valdkond par excellence, mis peab arvestama Wittgensteini diktumiga «Sellest, millest ei saa rääkida, tuleb vaikida». Aega jäetud jäljena, mis seob kokku identiteedi ja subjektsuse, on mälu üks inimeksistentsi algkoordinaatidest ja sellisena keeruline ratsionaalse mõistuse liistule tõmmata. Aga nagu Bergi ja Ehina raamatki aitab näidata, on mälu teema, millest maailm ei luba vaikida.
Mälust ja mälestamisest rääkimine on, nagu raamatu kaanelgi märgitud, poliitiline miiniväli. Kümme akadeemilise raskusastme esseed vaevad teemat Eesti, Balti riikide, Venemaa ja Euroopa valikuliselt kombineeritud kontekstides. Üldmuljena ei üritata ammendavat teemakäsitlust, mille jaoks oleks vaja tunduvalt ulatuslikumat formaati. Laias laastus ei pakuta ka ekspertabi poliitikutele, kes alati ratsionaalsele argumentatsioonile tingimata ei allu. Pigem on tegemist katsega ülevaatlikult kaardistada peamised teetähised «mälupoliitikas». Viimane ettevõtmine on raamatul ka õnnestunud, huvitatud lugeja jaoks jätkub materjali, millelt edasi mõelda.
Teemaarendus on enamikus esseedes kompromissitult erialane, suunitlus piiritletud põhiliselt rahvusvaheliste suhete all tuntava valdkonnaga. Kõnealuse valdkonna intellektuaalne ressurss ei ole iseenesest piisav mälu-teema põhjalikuks käsitlemiseks ja erialaekspertide tsitaatide akumulatsioon kuhjub kohati, lisamata väärtust.
Enamik autoreist orienteerub siiski piisavalt ajalooteoorias ja filosoofias võimaldamaks sügavamat teemakäsitlust ja laiemaid üldistusi. Ülalmainitud Pierre Nora, Bahtin, Foucault ja Kristeva on peamised raskemad intellektuaalsed ankrud.
Teema juhatavad sisse Ehin ja Berg, paigutades ta akadeemilisse konteksti ning analüüsides lühidalt Eesti ja Venemaa ajaloonarratiivide ja laiemas mõttes ajaloolise mälu vastuolude tähendust riikide ja ühiskondade vaheliste suhete jaoks, rõhutades Euroopa Liidu vahendaja- ja kohtumõistjarolli.
Eesti lugeja jaoks pärineb kogumiku nauditavaim kirjutis eesti autorilt Maria Mälksoolt, kes lisab heale taustatundmisele laiema poliitilise ja intellektuaalse silmapiiri. Defineerides «euroopluse» kontinuumina, sedastab Mälksoo Euroopa, Eesti (ja laiemalt Vahe-Euroopa) ning Venemaa vahel «triaadilise» suhte, mille iga poolus on enesedefinitsioonides funktsionaalselt sõltuv ülejäänud kahest (ja kus Eestit on poeetiliselt defineeritud kui «Euroopa kriimustatud nahka»). Mälksoo mängib huvitavalt Kristeva abjection‘i eiratuse/armetuse kategooriaga, mis viitab millelegi, mis ei ole ei subjekt ega objekt, ei elus ega surnud. Klassikalise näitena kasutatakse tihti surnukeha, millega elaval inimesel on keeruline, aga aeg-ajalt vältimatult vajalik suhtestuda. Seda analoogiat jätkates võib pronkssõdurit käsitleda kodukäijana, Nõukogude pärandi vahesurnud sümbolina, mis elavate heaolu nimel tuli lõplikult nende maailmast eemaldada.
Kolmas eesti (või Eestiga lähedalt seotud) autorite essee pärineb Karsten Brüggemannilt ja Andres Kasekampilt. See tekst seob pronkssõduri samasse taustsüsteemi Lihula monumendiga ja lahkab põhjalikult mõlema ümber keerelnud sündmuste tausta.
Järelduseks on, et ühiskondlik mälu kipub rajanema mitteratsionaalsel baasil, mis teeb keeruliseks võistlevate traditsioonide mahutamise samasse poliitilisse raamistikku.
Balti mõõdet lisavad läti teadur Adris Spruds ja leedulane Dovile Jakniunaite, kellest viimane analüüsib huvitavalt ELi idapiiride taguse tähendust Balti riikide püüde jaoks end Euroopasse ankurdada.
Vene autoreid esindavad Elena Fofanova ja Vjatšeslav Morozov ning Sergei Prozorov, kellest esimesed väidavad, et Venemaale ei jäänud Nõukogude Liidu järglasriikides ainsana oma iseseisvalt eluvõimelist jätkumüüti, ning viimane vaatleb Vene poliitikute seas süvenevat euroskeptitsismi, tuues ridamisi pikantseid näiteid muu hulgas Vladimir Tšižovi ja Dmitri Rogozini varasemast loomingust (esimene on nüüd Venemaa esindaja ELi, teine NATO juures). Üks Prozorovi esseest kooruv tähelepanuväärne aspekt on asjaolu, kuivõrd haavav ja alandav on Venemaale olnud viisavabaduse keelamine ELi poolt, mille osas Eestilgi on olnud oma sõna kaasa öelda.
Teatavaks pettumuseks on Aleksandr Astrovi artikkel, mille baroksel teoreetilisel põhiosal on vähe pistmist järgneva ja iseenesest huvitava teesiga, et Eesti valitsus käitus pronkssõdurit eemaldades «tehnokraatlikult» (ehk teisisõnu mitte piisavalt poliitiliselt). Siin on ka enim märgatav professionaalse ingliskeelse toimetaja puudumine.
Raamatu märgatavaim vajakajäämine on selle möödaminek Eesti venekeelse kogukonna mälupoliitikast. 9. mail 2007 oli Tallinnas näha palju Georgi linte ja valgeid nelke, mis lubaks oletada, et nostalgia Nõukogude korra suhtes ei ole kaugelt domineeriv vene kogukonna «vastu-vastumälu» vorm Eesti nõukogudevastasele «vastumälule», millest on saanud meie riigi «loomismüüt» (vt Brüggemann ja Kasekamp).
Lugeja võib ka kergelt unustada, et mälupoliitika probleemid ei ole unikaalsed Venemaa naabrite jaoks. Tšehhi ja Poola löövad endiselt lahinguid Saksamaaga (küll kõrgemalt ajaloolis-moraalselt positsioonilt ülejäänud maailma silmis), Sloveenia Itaaliaga, Iirimaa Inglismaaga jne. Mis teeb Eesti ja meie saatusekaaslased teistsugusteks, on meie Vahe-Euroopa staatus, jagatus kahe suure diskursuse vahel, kelle vahel tuleb valida. See seab piirid ka mälu(välis)poliitikale.
Seda ei võlgne me ainult Venemaale – meie eurooplus on olnud problemaatiline Suitsust Merini. Kuid Venemaa jääb poliitiliseks ohuks ja see määrab ka mälupoliitika suunad. Olgem ausad, sellest, kuidas tõlgendatakse ülejäänud Euroopas Teist maailmasõda või isegi Vene okupatsiooni, oleks meil hoopis teine arusaamine, kui me juhtuksime asuma näiteks Iirimaa pikkuskraadil.
Aga ka meil tuleb mõista, et praegu ainuvõimalikuna ilmnev identiteet on fiktsioon ja tema ajaloo kivist raamatusse raiutud algmete otsimine on tühja tuule tallamine. See on aluseta metafüüsika, ütleks Foucault koos Nietzschega, kõige ajalooliselt oleva «olemus on jupikaupa kokku pandud võõrastest vormidest» (Foucault, «Language, counter-memory, practice», 1977, lk 142). Kõik tänapäeva identiteedid on kollaažid, niiditõmbed minevikust. Nüüdses Eestis räägib 45 aastat Nõukogude võimu ja 20 aastat iseolemist, sõltumata sellest, mida või kuidas me soovime mäletada. Kõik «mälusõjad» on sõjad tuleviku, mitte mineviku pärast.
Toimetajad Eiki Berg ja Piret Ehin
Ashgate, 2009