Joonisfilmi stuudio laseb Euroopal manduda ja otsib uut hingamist tšuktši muinasjuttudest.
Euroopa spliin ja ehe tšuktš
6. november 2012, 18:47
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sellest oleks tõsiselt kahju, kui «Villa Antropoff» ei võidaks Euroopa Filmiakadeemia parima lühifilmi auhinda. Lõpeb see ju väga efektse pauguga: meie ühine Euroopa, mida kunstlikult, sinna nagu suure õhupalli sisse kuuma õhku pumpava masina abil seni elus on hoitud, lendab tehnilise rikke tõttu õhku ja maandub kasutatud kondoomina prügimäeks muudetud Aafrika rannikul, kus neegrid selle leiavad ja maksku mis maksab unistuste maa poole teele asuvad.
Kaspar Jancisel ja Vladimir Leschiovil on õnnestunud 13 minuti sisse mahutada lugu, milleks muidu kulutatakse pika mängufilmi jagu aega, sealjuures veel keskpaigas hõredaks jäädes. See on teravmeelne, karikatuurne pilt kahe maailma kohtumisest, millest üks on veel naiivselt lootusrikas ja siiralt paremast elust unistav, massikultuuri süstitud pettekujutelmadest pimestatud, teine juba ammu liiderlik ja mandunud, iseennast hävitav, kuid seda enam pretensioonikas.
Esimest korda karjääri jooksul sekkub peamiselt mehe ja naise komplitseeritud suhetemängust üldistusi välja võlunud Jancis teemasse, mis puudutab otseselt globaalset poliitikat, muutub seda tehes ehk liigagi valjuhäälseks, otsesõnaliseks, maksab lõivu tinglikkusele, aga igal juhul kukub tema kuulutus lööv välja.
20 aastat tagasi tegi Priit Pärn filmi «Hotell E», mis kujutas piiride avanemist, ida ja lääne ajaloolist kohtumist. «Villa Antropoff» on «Hotell E» 20 aastat hiljem. Miski pole muutunud, välja arvatud see, et nüüd oleme ka meie tolles Euroopas. Ida on aga hoopis keegi teine.
Kust otsida sellises olukorras uut värskust? Miks mitte tšuktsi muinasjuttudest, nagu Priit Tender seda teeb. Tema «Ussinuumaja» on visuaalselt muljetavaldav, rahutukstegev lugu kütist, kes otsustab oma naise ussidele sööta, sest too ei sünnita lapsi. Sündmuste loogika ei kipu vaataja mõistusele alluma, võib üksnes oletada, et autor otsib mingeid inimkäitumise arhetüüpe, mis on tema arvates ses arhailises kultuuris peidus.
Loodetavasti annab sellele vastuse peagi valmiv dokumentaalfilm «Teekond Ussinuumajani» – koos peaks moodustuma huvitav tervik.
«Villa Antropoff»
Stsenaristid ja režissöörid
Kaspar Jancis ja Vladimir Leschiov
Kunstnik Vladimir Leschiov
Helilooja Kaspar Jancis
«Ussinuumaja»
Stsenarist, režissöör ja kunstnik Priit Tender. Helilooja Olga Letõkai
Esilinastus 1. novembril
Tallinna kinos Sõprus