Rahvusooper Estonia välja kuulutatud talendikonkurss «Estonia otsib ooperistaare» tõi üle-eestilisse eelvooru kokku üle saja andeka ja laululembese noore. Neist kolmekümnele finalistile sai osaks au kanda oma laul ette otse opereti «Silva» lavadekoratsioonide vahel ning omakorda kaksteist õnnelikku said pärast žürii kirglikku arutelu kutse alustada lauluõpinguid rahvusooperi koolitusprogrammis OPERAtsioon VOX.
Parimatest parimaid tahab teater stipendiumite toel innustada edasi õppima nii kodu- kui välismaal ja tuua talendid seejärel tagasi koduteatri lavale. Ehk tegu on teatri suunamiskavaga, mis kohustab stipendiumisaajat proportsionaalselt välismaal õpitud ajaga töötama hiljem kodumaal.
Kuigi kogu ettevõttele saab lõpliku hinnangu anda alles kevadel, mil noored pool aastat kestnud õpingute järel suure publiku ette astuvad, ei ole toreda, noori klassikalise muusika juurde toonud konkursi korraldamise taga mitte teatri soov action’it teha, vaid sootuks proosaline põhjus – järelkasvu puudus, mis aasta-aastalt aina teravamalt tunda annab ja millele ei suuda leevendust pakkuda ka muusikaharidust andvad koolid.
Rahvusooper Estonia lavastaja Neeme Kuningas, kes ise palju aastaid tagasi just samalaadse konkursi kaudu oma elu jäädavalt muusika ja teatriga sidus, räägib konkursi korraldamise tagamaadest.
Mis ajendas rahvusooperit sellist sammu astuma ja võtma oma õlule lauljate järelkasvu koolituse?
Tegelikult pole selles midagi uut, sest väga paljude maailma ooperimajade, sealhulgas meie lähinaabrite juures tegutsevad sellised stuudiod. Nende eesmärk ongi märgata uusi andekaid lauljaid, neid õigetele arengutele ja võimalustele suunata ning ideaalis pakkuda neile hiljem teatris tööd solistina või kooriartistina.
Viimati korraldati selline konkurss Eestis umbes nelikümmend aastat tagasi ning nii Jassi Zahharov, Tarmo Sild kui mina lõime neis kaasa ning võib öelda, et see määras meie saatuse. Toona ei korraldanud konkursse, tõsi küll, mitte teater, vaid Tallinna Konservatooriumi laulukateeder. Olin siis vaid 17-aastane ja olen siiani tänulik oma juhendajale Olev Sepale, kes mind proovima julgustas. Rõhutan seda isiklikku seika sellepärast, et just andekate noorte juhendajate ja muusikaõpetajate teotus, tõuge ja terav kõrv on tihti erakordselt oluline, et need andekad noored muusika juurde tee leiaksid.
Mul on ääretult hea meel, et seekord tuli kokku sada kuus lauljat, usun, et osavõtjate arv võinuks olla veel suurem, sest meil on hea lauluandega noori kindlasti rohkem, kes kas julguse või info puudusel kõrvale jäid. Ja kindlasti on ka neid häid lauljaid ja säravaid isiksusi, kes tegelevad praegu aktiivselt mõne teise muusikažanriga ega ole veel lihtsalt mõelnud klassikalise muusika peale.
Stuudiod ja konkursid on küll toredad asjad, kuid tegelikult on asjaomaste ringis juba aastaid murelikult räägitud professionaalsete lauljate järelkasvu kesisusest.
Kui mina teatris alustasin, oli parasjagu Estonia kuldaeg: laval olid Tiit Kuusik, Hendrik Krumm, Margarita Voites, Anu Kaal; Georg Ots oli veel kõigil värskelt meeles ning pärast seda tekkis teatud ajaks tõesti vaakum. Alles mõni aasta tagasi, 2006, kui tõime lavale «Tuhkatriinu», võisime taas kõva häälega välja öelda, et Estonias on peale kasvanud uus lauljate põlvkond, kes on vääriline ja suutlik Estonia repertuaari kandma. Praegu on need lauljad 30–40 vahel, aga kes nende järel lavale tulemas on, on taas ebaselge.
Arvan, et mõlema poole – nii Eesti Muusika - ja Teatriakadeemia (EMTA) lauluosakonna kui teatri koostöö on seni olnud leige, et mitte öelda ebapiisav. Teatri poolt vaadatuna pole koostööle aga kunagi olnud vastuväiteid, oleme, vastupidi, alati akadeemiale oma ressursse kasutada andnud. Mulle tundub, nagu keedaksime sama suppi, aga eri padades. EMTA on ju meie kõigi alma mater, kes me teatris töötame, ning meil pole mingit isiklikku vajadust ega halba kavatsust neid kaht institutsiooni vastandada.
Kas lauljate põud on tingitud sellest, et klassikalise laulu eriala pole populaarne või pole lõpetajate tase teatri jaoks ootuspärane?
Niipalju kui ma tean, on laulueriala EMTAs endiselt populaarne. Mis tasemesse puutub, siis teater ei pane lauljale tema taseme eest hindeid, vaid saab anda ainult kollegiaalse hinnangu, see pole ühegi inimese suva ega isiklik seisukoht. Teater tunnistab ja tunnustab lauljat selle kaudu, kas ta pakub talle tööd või mitte. Mina võin lavastajana üht või teist tüüpi lauljat eelistada, kuid see määra midagi.
Viimase viie aasta jooksul on EMTAst rahvusooperisse tööle tulnud kaks uut lauljat: Kadri Kipper ja Kristel Pärtna – mõlemad alustasid solistidena tööd sel hooajal, neil on EMTA taust ja Kristel Pärtna on õppinud ka Sibeliuse Akadeemias. Kuid nendegi puhul tuleb lisada, et nad tegid enne solistidena tööle asumist meie ooperistuudios läbi kaheaastase koolituse.
Kas ka äsja konkursilt välja valitud kaksteist noort jätkavad oma lauluharidust samas ooperiakadeemias?
Ei, ooperiakadeemia oli mõeldud lauluüliõpilastele, et anda neile konkreetselt teatri tingimustes võimalus seda elukutset lähemalt tundma ja juba olemasolevaid oskusi paremini rakendama õppida. Nende noorte puhul räägime alles eeldustest õppima minna. Estonia omalt poolt on andnud lubaduse, et kui keegi väljavalituist teeb tõesti sellise otsuse minna muusikakõrgkooli meil või mujal, ja kui me näeme temas perspektiivi ja arengut, saab temast rahvusooperi stipendiaat.
Tänutäheks talle võimaldatud õpinguaastate eest tuleb see noor inimene aga vähemalt sama pikaks ajaks tagasi Estoniasse. Sama teema on tõstetud paljudel erialadel.
Kui päris aus olla, oli esmaspäeval lavale astunud noorte tase ja seltskond üsna kirju…
Žürii valis pärast ülituliseid ja kirglikke vaidlusi esialgu küll kümme nime, kuid neile lisandus üleeile veel kaks. Kõike võib arendada, kui algmaterjal lubab ja tahe on olemas.
See projekt teostus paljuski nii hästi seetõttu, et teil tekkis suurepärane koostöö Eesti Muusikaõpetajate Liiduga.
Kohtusime juba juunis muusikaõpetajate liidu inimestega ja rääkisime oma kavatsustest. Tahtsime õpetajate peal oma ideed testida. Õpetajate seisukoht oli igati toetav ja innustav, nad olid koostööst äärmiselt huvitatud ning meil on mõlemal huvi seda projekti jätkata.
Kas hakkame seda korraldama igal aastal või mitte, sellele saame vastuse anda kevadel. Maisse on kavandatud avalik kontsert, kus samad noored, nüüd juba meie teatri parimate erialainimeste juures end täiendanutena, üles astuvad. Siis on õige aeg kokkuvõtteid teha ja hinnanguid anda. Otsustame siis, milline saab olema ettevõtmise tsükkel, kas teater ise sellele koormusele vastu peab, kas jätkame järgmisel aastalgi samade õpilastega või võtame jälle uued noored peale. Aeg näitab.
Estonia lauljate konkurss
laekus 106 avaldust
kuulati 97 lauljat
31 valiti finaali
12 noort lauljat valiti teatri koolitusprogrammi
Laulukonkursi finalistid:
• Mariliis Einma (17), Paide
• Tambet Kikas (19), Tallinn
• Kadri Kuusk (23), Virumaa
• Edgar Tereping (21), Tallinn
• Hanna Kivila (18), Pärnu
• Helen Männik (19), Tallinn
• Raiko Raalik (19), Tartu
• Rael Rent (16), Pärnu
• Rein Saar (20), Tallinn
• Brey Velberk (19), Jüri
• Elina Netšajeva (20), Tallinn
• Egert Aviste (17), Pärnumaa
Allikas: Rahvusooper Estonia
EMTA
Peep Lassmann
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia rektor
Peep Lassmann ei leidnud ajapuudusel võimalust kommentaari andma, kuid soovis rahvusooperile tema ettevõtmises edu.
EMTAs õpib 2012/2013. õppeaastal
44 lauljat bakalaureuseõppes
17 lauljat magistriõppes
2 lauljat doktoriõppes
Allikas: EMA koduleht
Kommentaarid
Rael Rent
Teadsin juba lasteaias, et tahan saada just klassikaliseks lauljaks, ning kohe kui Estonia projektist kuulsin, otsustasin osaleda. Olen laulmisega tegelenud kolmteist aastat nii mudilas-, laste- ja noortekoorides, solistiõppega olen õpetaja Anne Uusna juures tegelenud kaheksa aastat. Võlgnen suure tänu kõigile oma laulu- ja koolide muusikaõpetajatele. Estonia noorte lauljate konkursil väljavalituks osutumine lisab eneseusku ja tähendab minu jaoks kindlasti seda, et minu suur unistus ei pruugi ainult unistuseks jääda.
Hanna Kivila
Olen laulmisega tegelenud kogu elu, osalenud konkurssidel üle Eesti nii solisti kui ansambli- ja kooriliikmena. Hetkel laulan kooli noortekooris. Suur tänu minu praegusele juhendajale Aire Luhaojale ja kunagisele lasteaiaaegsele muusikaõpetajale Helle Salumäele, tänu kellele alustasin laulmise ning õpingutega Sindi muusikakoolis, kus õpin viiulit. Sel konkursil finalistide hulka valimine on siiani minu kõige olulisem muusikaline saavutus ning annab võimaluse tõsiselt ja pikemas perspektiivis tegeleda sellega, mida olen alati olulisimaks pidanud – muusikaga.