Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

VAT Teatri «Faust» - selle hooaja kohustuslik vaatamine

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Mefistofeles (Tanel Saar) ja Faust (Ago Soots) VAT Teatri lavastuses «Faust», mille lavastaja on Aare Toikka ning kunstnik-helilooja Kaspar Jancis. | FOTO: Rait Avestik

Milleks jäljendada teatrilaval filmi? Mida saab teatrilavastus anda juurde ühele peaaegu täiuslikule romaanile, näiteks Goethe «Faustile»? Ja kas romaanist tuttavate tegelaste lavale toomiseks peab olema rohkem põhjust kui lavastaja soov ja helilooja veendumus, et tal on valminud sobiv muusika?

Neile küsimustele vastab ammendavalt VAT Teatri 25. hooaja esimene uuslavastus. Aare Toikka lavastatud «Faust» toetub küll Friedrich Wilhelm Murnau 1924. aastal valminud tummfilmile ja Johann Wolf­gang Gothe ja Christopher Marlowe teostele, kuid on iseseisev ja põnev teatrimäng. Just mäng, millele saab kaasa elada ja mida on põnev vaadata.

Kavalehel seisab, et VAT Teatri «Faust» on kehalik kollaaž. Kehalik ja lausa tantsuline on see poolteist tundi kestev lavalugu kohe kindlasti. Samuti kollaaž. Visuaalselt toetub Toikka «Faust» aga saksa filmikunsti suurteosele, Murnau ekspressionistlikule tummfilmile, mis omakorda seab näitlejad ja lavastaja raamesse. Pigem aga seisis nende ees ahvatlev väljakutse teha teistsugune lavastus.

Näitleja maigutab suud

Põneva ja plastilise näitlejana tõuseb «Faustist» esile nimirolli mängiv Ago Soots – pea kahemeetrine mees paindub kui pajuoks, liigub laval ringi vana ja väeti doktorina, noore ja armunud uljaspeana, aga ka Mefistofelese marionetina. «Faust» annab Sootsile võimaluse näidata end omapärase loojana ja ta saab enda kui mitmekülgse näitleja näitamisega, aga veel olulisem, Fausti rolli loomisega veenvalt hakkama.

VAT Teatri raudvara Tanel Saare kehastatav Mefistofeles on täpselt nii saatuslik ja saatanlik, kui Mefistofeles olema peab. Sobival hetkel on ta mesimagus müügimees, publikuga flirtiv hurmur, sädemeid pilduv saatan. Meestele ei jää alla Katariina Ratasepp (Margareta, Oriendi kaunitar jt episoodilistes rollides), ainus naisnäitleja ses lavaloos.

Margareta emakesena särab aga Meelis Põdersoo, kes ühes Margo Tederiga kehastavad mitmeid olulisi kõrvaltegelasi, ja peategelaste hääli!

Sest tegelikult ei räägi laval ükski näitleja – liigutatakse vaid suud, sõnad kostavad publiku kõrvu lava kõrval (kuid publiku silme all) seisvate näitlejate häälepaelte abil! Kaadritagune hääl tekitab vaatajas ootamatu dissonantsi.

Esimesel hetkel tekitab heli ja pildi segadus võõristust, ent see imepisike nihe ongi lavastuse õnnestumise võti. Pealegi, näitlejate ansamblisse lisab suu maigutamine uut pinget, nad on valvel, kõik jälgivad kõiki. Seetõttu ei kuku hetkekski etenduse tempo ega haju näitlejate tähelepanu.

Näitlejad mängivad tummfilmile kohaselt – ülepakutud emotsioonid, pantomiim, nurk­likud ja rõhutatud liikumine, naiivsus jne. Kuid kõik kokku ei mõju sugugi tummfilmi paroodiana või filmi matkimisena, vaid hoopis värskena.

Kui pisut nuriseda, siis on küsitav lavastuse algul ja lõpus Murnau filmi originaalkaadrite näitamine. Või õigemini kujutletava filmiprojektori purunemine, mistõttu Murnau filmi näitamine nagu katkeks ja näitlejad otsustavad olukorra päästmiseks filmi publikule ise ette kanda. Selline halva lasteteatri sissejuhatus õnneks ei varjuta lavastust, aga ei anna ka midagi juurde. Et põhjendada Fausti ja Mefistofelese loo jutustamiseks valitud vormi ja esteetikat, piisab meisterlikust esitusest.

Tänane lugu

Aga ikkagi, mida saab teatrilavastus lisada romaanile, mida kõik võivad sobival ajal lugeda? Kui Toikka valinuks «Fausti» lavastamiseks tavalisema teatrikeele, siis võiks sellele küsimusele vastata, et mitte midagi. VATi «Faust» pakub aga visuaalselt põnevat vaatemängu ning lisab Eesti rahulikus ja harjumuspärases raamis kulgevale teatrimaastikule vürtsi.

Miks mitte siis teha kontsertetendus, küsisin Aare Toikkalt sügisel, kui ta põhjendas «Fausti» lavastamist Kaspar Jancise loodud muusikaga. «Arvan, et siin on lugu tähtis,» vastas Toikka. Faustis nägi lavastaja eurooplase lugu, rahutu edasipürgiva inimvaimu aina korduvat narratiivi.

Kontsertetendusest poleks tõesti piisanud. Kaspar Jancise muusika (tegelikult ka tema kunstnikutöö), mida pianist Madis Muul laval esitab, toetab vana, aga endiselt meist rääkivat lugu, helid lihtsalt kannavad edasi lavalist tempot ja meeleolu, jäädes ise peaaegu märkamatuks.

Jah, Fausti otsustes leiab iga vaataja kurba äratundmist, aga kui palju ahvatlevaid proovipäevi on saanud kellelegi saatuslikuks, teavad vaid lepingute sõlmijad. Juba selle loo (lepingute, mida unustada tahame) ja armastuse tähtsuse meeldetuletamine on väärtus omaette.

«Faust»

Autor ja lavastaja Aare Toikka

Kunstnik ja helilooja Kaspar Jancis, valguskujundaja Sander Põllu, videokujundaja Peeter Ritso, koreograaf Marge Ehrenbusch

Osades Katariina Ratasepp, Margo Teder, Ago Soots, Tanel Saar, Meelis Põdersoo ja Madis Muul

Esietendus 29. novembril

VAT Teatris

Tagasi üles