Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Inimene iseendale ja kõigile

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Karl Ristikivi päeviku kirjutamise aegu, oma pagulaspõlves 1950. aastatel. | FOTO: Eesti Kirjandusmuuseum

Kreutzwaldi teadaolevat kirjavahetust on kuus tüsedat köidet, ent arstina pidi ta pidama ka päevikut.  Kelle juures käis, mida ravis, milliseid retsepte välja kirjutas jne. Kui niisugune päevik oleks meie käes, ütleks see väga palju. Gustav Suits pidas päevikut, millest enamik on hävinud.

Aastal 1990 näitas Eesti Kirjandusmuuseumi nüüdsele direktorile Janika Kronbergile ja mulle oma päevikut Lundis Valev Uibopuu. See oli ilmapäevik – välisõhu temperatuur, päike, tuul ja vihm, kuid mitte rohkem. Sääraseid on paljudel.



Tänu Janika Kronbergi visadusele on meil värskelt olemas paks köide tiitellehega «Karl Ristikivi. Päevaraamat 1957–1968». See väljaanne väärib muretsemist või vähemalt lugemistki.


Aino Kallase päevikud aastate 1897–1931 lõikes on ilmunud koguni mitmes trükis, aga mitte igas punktis pole selge, kas ta pidas päevikut nagu otsekohest dokumenti või «täitis» seda nagu avaldamisele kuuluvat teost. Tuglas tegi oma päevikuid isegi ümber.



Kummastki erinevalt on Karl Ristikivi kirjutanud oma päevikut esmajoones endale, selleks et üksi olles – ta oli vanapoiss – mitte jääda ängistuse pantvangi. Nagu tunnistas Tuglas novellis «Viimne tervitus. Simploni tunnelist leitud käsikiri» (1941): «Me kirjutame ikka selleks, et keegi meid loeks, kas nüüd või vähemalt hiljemgi.» Ristikivi päeviku esimene lugeja oli ta ise. Kust võis tema teada, kui paljud loevad tema päevaraamatuid kunagi tulevikus?



Kes tahes kirjanik on alati mitte kahe-, vaid neljavahel. Üks oled sa ise kui inimene. Teine oled sa uue teose autorina, sest olla vait pole töö ega lohutus. Kolmat sugu oled sa oma varasema loominguga, millest pole ilmaski selge, mis temast saab. Ja neljas oled sa teiste kirjanike kõrval. Piltlikult öeldes – kas uus Tammsaare või uus Mälk või uus sina ise.



Pole kahtlust, et Karl Ristikivi mõtles noist asjust. See tuleb päevikustki esile. Ainult et kõhklus ei saa olla tolleks mootoriks, mis veab käsikirja lõpule. Selleks saab olla üksnes julgus. Karl Ristikivi päevikud pärinevad ajast, mil puudus vähimgi kindlustunne ses suhtes, mis pagulasautorite raamatuist sünnimaale üldse jõuab.



Omaaegsete pagulaste koduseid raamatukogusid silmitsedes paneb mõtlema, millist Nõukogude sodi on siitpoolt saadetud kas vastutasuks või et emakeel ära ei ununeks. Siiapoole ei jõudnud pagulaste jamagi. Enamiku oma teostest kirjutas Karl Ristikivi juba ette teades, et lugejaskond jääb poolikuks.



Tuglase päevikumärkmetes leidub ülinapilt viiteid tema sõpradele. Neid nagu polekski, ehkki oli. Seda tõendavad kirjavahetused. Karl Ristikivi on mõelnud oma sõpradele kogu aeg. Kui XX sajandi algusest on siira ja väga otsekohese sõpruse tunnistajaks Gustav Suitsu kirjad Friedebert Tuglasele aastail 1909–1923 (avaldatud koos muuga 1976), siis sajandi teisest poolest on seda Ristikivi päevik.



Seda raamatut on mõtet lugeda seega ka neil, keda kirjanduslugu ise vahest ei huvitagi.


6. detsembril 1962 märkis Ristikivi päevikusse, et on saanud kätte Arvo Mägi kirjutatud nn lühimonograafia «Karl Ristikivi». «Võiksin nüüd niisama hästi surnud olla. Ainult mõte mu sõpradele sunnib mind veel elust kinni hoidma.»



See ei olnud tal ühekordne meeleolu, palve Jumalale sõprade pärast kordub ka mujal. Päevik lõpebki sellega. Muidugi, Ristikivi ei õpeta sõprust kui niisugust. Ta tunnistab seda kui eksistentsiaalset suhet ja põhimõtet. Nõndamoodi tunnistajaid ei saa olla kõigest mõni, ent igaüks meist päevikut ei pea.



Ristikivi ei liikunud ainult pagulaskeskkonnas, tema lähemad kolleegid olid rootslased. Sedakaudu pakub raamat sissevaadet ka Rootsi tollasesse ellu ehk heaoluühiskonna kujunemisse lähtuvana niisuguse sotsiaal- ja munitsipaalametniku vaatekohalt, kes kirjanikuna tahab olla vaba, kuid leivateenistuse tõttu seda olla ei saa. Ei usu, et selliseid raamatuid oleks rohkem kui Ristikivi päevikud.


Väärt väljaanne.



Raamat

Karl Ristikivi


«Päevaraamat (1957–1968)»


Toimetanud Janika Kronberg


Varrak, 2009


1100 lk

Tagasi üles