Võimalik, et laiemale avalikkusele peaks selgitama arhitektooni mõistet. Sõna ise on pärit Vana-Kreekast, kuid moodsasse kunsti tõi selle vene kuulsamaid avangardiste Kazimir Malevitš 1920. aastate alguses. Tema jälgedes tulid Tatlin, Lissitzky ja teised. Arhitektoon tegeleb arhitektuuri vormilise ja struktuurse ülesehitusega, otseselt mingit praktilist ülesannet ta ei täida.
Võiks öelda, et arhitektoon on abstraktne arhitektuur. Igal juhul pole ta mingi konkreetse ehituse eskiis ega makett. Arhitektoon on samas ka midagi skulptuurilaadset, eriti kui mõelda geomeetrilistel kujunditel põhinevat skulptuuri.
Arhitektoon on ka hea materjal tudengitele kompositsiooni õpetamisel. Filosoofilises plaanis võib arhitektoone pidada ka futuristlikeks ja utoopilisteks tehiskeskkonna kujundamise ideedeks.
Eestisse tõi arhitektooni mõiste muidugi Leonhard Lapin 1970ndatel. Tänaseks sai tema sellelaadseid töid terve Rotermanni soolaloa keldriruumi jagu. Kuna tol ajal ei osatud seda kunsti eriti hinnata, siis on paljud tööd hävinud. Mõned neist on fotode näol siiski eksponeeritud.
Varaseim Lapini arhitektoon on pärit 1976. aastast pealkirjaga «Monument Tallinnale». Oma vormikeelelt on see nauditav. Oleks olnud minu teha, võinuks selle suurejooneliselt püstitada mõnele linnaväljakule. Kahju on ka sellest, et «Punasest Pompeist» Kirovi kalurikolhoosist on teostunud vaid murdosa.
Efektne oli ka Kotka linna keskväljakule püstitatud obelisk mateeriale, kus on üksteise otsa asetatud erinevaid mateeria kihistusi.
Siis Lapini minimalism, armastus geomeetriliste põhivormide (ring, kuup, koonus) vastu. Kui nad on puhtalt esitatud, siis naudid vormi, Lapin kombineerib neid osavalt, kuid tundub, et vahel läheb pilt kirjuks («Hansaliidu Keskus Tallinnas»).
Lisaks geomeetriale paelub Lapinit ka sammaste ja templite teema. Peale selle eesti ajalooline arhitektuur (veskite motiivid). Nii ühendab ta modernistliku vormikeele rahvuslikkusega. Mitu tööd on pühendatud puuseppadele. Niisiis ei saa öelda tema kohta, et ta on minimalist – igal arhitektoonil on oma lugu ja tähendus.
Samuti on tähenduslik näitusele kaasatud sõprade Toomas Reinu ja Vilen Künnapu tööd. Vanameister on heas vormis vaatamata oma tormakale elule. Mitmed arhitektoonid kannavad aastaarvu 2012, igal aastal korraldab ta oma uudisloomingust vähemalt kaks näitust.
Praegune näitus tuli lihtsalt lõpuks ära teha.
Olen kusagil juba viidanud, et kui võtta ette «Lühike eesti kunstiajalugu», siis nimede registrist leiame kõige rohkem Leonhard Lapini nime. Seda nii arhitektuuri, maali, graafika, arhitektuuriajaloo kui ka muus kontekstis.
Paneme veel juurde Albert Trapeeži luuletused, siis jääb vaid imestada Lapini loomingulise viljakuse üle.
Juubelinäitus
Leonhard Lapin
«Ainult arhitektoonid»
Kuraator Holger Rajavee
Eesti arhitektuurimuuseumis kuni 18. veebruarini.