Esialgu paistis, et fortuuna ise on David Nixoni balletile «Kolm musketäri», mis neljapäeval Estonia teatris lavale jõuab, selja pööranud. 2006. aastal, vahetult enne seda, kui pidi kerkima eesriie teose maailma esietendusel Bradfordis, saabus ootamatu teade – just äsja suri lavastuse helilooja söör Malcolm Arnold.
Seesama legendaarne inglane, kes lisaks väga inglispärastele orkestri- ja kammerteostele kirjutas muusika ligemale 90 filmile ja keda laiem rahvusvaheline avalikkus teab ehk kõige paremini just David Leani klassikalise filmi «Sild üle Kwai jõe» (1957) järgi, mis tõi Arnoldile ka helilooja-Oscari.
Nii kujunes toonasest Northern Ballet Theatre’i esietendusest ühtlasi ka mälestusetendus, mille juhatas sisse ootamatult lavale astunud Nixoni pühendus – Arnold ise, kelle arvukate teoste, sh filmimuusika katkendite saatel «Kolme musketäri» koreograafiline joonis lahti rullub, tulemust oma silmaga ei näinudki.
Action ja armastus
Esietenduse nukra alatooni kiuste sai «Kolmest musketärist» Inglismaal vaieldamatu hitt – Northern Ballet Theatre, mida Kanadast pärit endine tipptantsija Nixon üheksandat aastat juhib, tuuritas sellega edukalt mööda Inglise väikelinnu, lavastus nomineeriti Briti nimekaimale, Laurence Olivier’ teatripreemiale ja vaatajad hääletasid trupi parimaks ka kriitikute ühenduse rahvuslike tantsuauhindade konkurentsis.
Kriitika ise jäi siiski vaoshoituks. Kiitust pälvisid küll lavastuse lennukas koreograafia ja efektne mõõklemine, ent ette heideti seda, et Dumas’ mahukas teos ei mahu kahte vaatusesse kuidagi ära – just see näikse olevat ka üks põhjusi, lisaks traditsioonilise balletiliku dramaatika puudumisele, miks «Kolme musketäri» on suhteliselt harva sellesse kunstivormi valatud.
Nixon ise tunnistab seevastu, kaks päeva (intervjuu sai teoks eile – TT) enne «Kolme musketäri» Eesti esietendust – esimest Suurbritannia piiridest väljaspool –, et tema lavastus on nimme pure fun – puhas lõbu! Kõrvalepõige balletikunstist, mis jaguneb ikka romantiliseks või traagiliseks.
Kerge ja helge, action vaheldumisi armastusduettidega, rõhuga pigem karakteritel kui lool enesel, ütleb ta «Kolme musketäri» iseloomustuseks.
Mina võitlen sellepärast, et ma võitlen, kostis Porthos vastuseks küsimusele, miks ta võitleb. Just sellest lausest inspiratsiooni saanuna tuletab Nixon ka lavastuse sõnumi – armastage elu nii, nagu teevad seda musketärid! Suurepärased vehklejad, armastajad ja gurmaanid korraga – kes siis sellest ei unistaks! Ühtlasi – milline kibemagus lohutus majandusliku surutise ajal!
Kui nüüd mõni lugeja ootab, et lavastaja hakkaks õhinaga kõnelema sellest, millise sügava mulje jättis talle poisipõlves loetud Dumas’ romaan ja kuidas ta seda sellest ajast peale lavastada tahtis, peab ta pettuma. Selgub, et esimest korda luges Nixon «Kolme musketäri» alles balletti ette valmistades. Küll oli ta nautinud Richard Lesteri filmi aastast 1973, kus D’Artagnani mängib Michael York.
Õigupoolest on «Kolm musketäri» lavastatud konkreetselt Northern Ballet Theatre’i repertuaari vajadusi ja sealseid mees-tantsijaid silmas pidades – David Drew’ libreto järgi, mis omal ajal, ligemale 30 aastat tagasi, oli tehtud Kuningliku Balleti (Royal Ballet) jaoks, kuid jäi seal kasutamata.
Sellest tulenevalt – kuidas sobitub see Estonia trupile? Mõni asi tuleb paremini välja siin, mõni tuli jälle seal, vastab Nixon, «üldine on siiski see, et vehelda meeldib kõigile».
Missioon provintsides
«Kolme musketäri» vaadates tuleks silmas pidada ka seda, et tegu pole Nixoni käekirja kõige iseloomulikuma stiilinäitega – sellega on nõus ka koreograaf ise, kes tavaliselt kirjutab libreto ise, tõukudes enamasti mõnest populaarsest kirjandusteosest.
Nii hindab ta rohkem oma eksperimentaalsema süžeelise kontseptsiooniga ballette – ja neid leidub ridamisi. Teise maailmasõtta, okupeeritud Pariisi paigutuv «Hamlet», sci-fi «Uinuv kaunitar» või samasuguse rändtrupi nagu Northern Ballet Theatre’i kulisside taga hargnev «Suveöö unenägu».
Aga Nixoni originaalballettide seast leiab ka «Vihurimäe», «Peeter Paani» ja «Dracula» – justkui oleks nende valikul juba ette silmas peetud potentsiaalset publikuhuvi. Rütmis üks ballett aastas tegutsev Nixon ei eitagi, et sageli saab otsustavaks see, mille järele Northern Ballet Theatre’i repertuaar parasjagu karjub, millised on tantsijad ja kas tegu on ajahetkega, kui riske võtta pole võimalik.
Lõpuks on ju seesama Leedsis harjutav ligemale 40 tantsijaga Northern Ballet Theatre ikkagi rändav trupp, mis on ratastel kuni 30 nädalat aastas – nende missioon viia balletikunsti ka Suurbritannia provintsidesse, kuhu see üldjuhul ei jõua, on riiklikult sätestatud ja tänavu, kui kompanii tähistab oma 40. sünnipäeva, ka tunnustatud nimeka tiitli, Dame Beryl Grey nime kandva rahvusliku tantsuauhinnaga.
Kes tantsivad?
• D’Artagnan – Artjom Maksakov
• Athos – Jegor Zdor
• Porthos – Aleksandr Prigorovski
• Aramis – Andrei Mihnevitš
Esietenduse koosseis