/nginx/o/2016/09/28/5894539t1h7932.jpg)
Hilinesin Felix Lajko kontserdile ja saaliuksel pileteid jagav neiu teatas: «Oma kohale te vaevalt saate, saal on täis, peate trepil istuma.» Saal oligi puupüsti täis, hingamiseks oli õhku minimaalselt jäänud ning veerand rahvast istus või seisis trepil.
Laval seisis kaks meest, tagasihoidlikult riides, ja keevitasid andunult viiulitel. Õhk oli täis elektrit ja pinget, kuulajad-vaatajad istusid-seisid liikumatult ning neelasid iga lavalt tulevat heli. Ausalt, midagi sellist pole ammu nähtud!
Lajko on Serbias sündinud ungari viiuldaja, kes džässiringkondades imelapse kuulsusega. Tema kontosse kuuluvad peale lugematute projektide ja plaatide eri žanrite tipp-esinejatega veel Ungari teeneterist, isiklik dokumentaalfilm ja näitlemine filmis.
Kõigest hoolimata ei seisnud laval ülespuhutud muusikasuurus, vaid tagasihoidlik noormees T-särgis ja teksades, kes võiks olla meist igaühe naabripoiss. Ta mängis ennastunustavalt ja andunult, näis, et pigem endale kui teistele. Felix pidavatki elama metsas väikses majas, see seletab sellist sissepoole pööratud mängustiili.
Kumus esines Felix Lajko Duo mustlasmuusika kavaga. Poleks ma hiljuti juhuslikult ostnud ungari mustlasmuusika kogumikku, poleks mul enamik sellest muusikast mustlastega absoluutselt assotsieerunud.
Karpaatia mustlastega on kord nii, et nende muusika on palju hektilisem ja metsikum kui meie arusaam tavapärasest mustlasmuusikast. Pole seal vene mustlastele iseloomulikke romansse ega Kusturica filmidest tuttavaid loogiliselt struktureeritud tantsulugusid. Kuulake Taraf De Haidouksi plaate, või kes käis viimasel Viljandi folgil Parno Graszti kuulamas, see peaks teadma. Sealkandi mustlaste muusika on üks turbotempos andmine, igasuguse halastuseta enda ja kuulaja suhtes.
Kogu selle hektilisuse ja energia oli ka Lajko Duo oma muusikasse inkorporeerinud. Kahe viiuli peal liigutati helimassiive, mängiti teravalt ja hooga. Mõlemad mehed demonstreerisid suurepärast muu-sikalist koostööd, minnes vaheldumisi üle soleerimiselt rütmipartiidele ja siis tagasi (loodetavasti nii väljendatakse sellist asja muusikaterminoloogiliselt korrektselt), tehes viiulitel imetrikke.
Raske öelda, kas ettekandele tulid autentsete ungari mustlaslugude töötlused või mustlasmuusikast inspireeritud autorikava. Mustlasmuusika on lai ja umbmäärane mõiste, laenates igalt poolt, kust saab, ja kes siin maal ungari mustlaste viise ikka nii väga tunneb.
Duo muusikas oli tunda ja kuulda tsitaate erinevatelt folgikogumikelt tuttavatelt ansamblitelt ja lugudelt. Kohati läksid viiulipartiid väga kantrilikuks, ent kuulates Karpaatia mustlasi, siis sealgi võib leida selliseid passaaže.
Traditsioonilises mustlasmuusikas mängitakse tihti mitu lugu pausideta üksteise otsa ja nii tegi ka duo. Tempod ja meloodiad vaheldusid ning nii ei muutunud ükski mahakeevitatud pala üksluiseks. Samas oli tunda, et tegu pole külakõrtsis mängima õppinud rahvamuusikuga.
Felix Lajko Duo mängis kindlalt ja ilma amatööridele iseloomuliku koreduseta. Siin-seal põimiti sisse ka juppe klassikateostest, aga nii, et need sulasid harmooniliselt tollesse energilisse turbotempo andmisse. Nojaa, vast veel nii palju, et ma kujutaks duot hästi ette ka Rabarockil mängimas, nende muusikas on nii rokki, džässi kui folki.
Jazzkaar
Felix Lajko
20. aprill
Kumu auditoorium