Jazzkaar
Villu Veski ja Jukka Eskola kvintett
21. aprillil Vene kultuurikeskuses
Taltsas teisipäevaõhtune džäss
23. aprill 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Bänd tuli lavale. Pillid juba ootasid neid. Trummikomplekti seest tõusis mingit tossu. Kas maagia või tossumasin? See jäigi välja selgitamata.
Bänd tuli lavale. Viisik koosseisus Villu Veski (saksofon), Jukka Eskola (trompet), Raun Juurikas (klaver), Taavo Remmel (kontrabass) ja Tanel Ruben (trummid). Nendele lisaks laulis pooltes lugudes hiljuti noore džässitalendi auhinna pälvinud Sofia Rubina. Kõik siis Eestis tuntud ja lugupeetud oma ala meistrid-džässmuusikud. Jukka Eskola on lugupeetud noor soome džässtrompetist. Hipsteritele ehk ka silma hakanud Jimi Tenori bändist või NuSpirit Helsinkist.
Saal on pooltäis/tühi, peamiselt vanemad inimesed. Konkursi «Kaks takti ette» võitja Margus Vaher juhatab kontserdi sisse. Bänd tuleb lavale.
Kava eesmärk on esitada standardeid 1960ndatest, lisaks sekka mõned oma lood. Kell on kuus õhtul, väljas on valge, sees mängib kvintett cool jazz’i. Sellised meeleolud. Pala saab läbi ja Villu Veski võtab vaiksel häälel sõna, tervitab publikut ja tahab, et oleks cosy-meeleolu. No see võib veel tekkida. Ehkki kell on kuus ja Vene kultuurikeskus pole eriti cosy koht.
Siis teatab Villu Veski, et nüüd tuleb üks Cannonball Adderley lugu. Kvintett teeb oma professionaalset kvintetimängu, millele midagi ette heita oleks patt. Ma ei usu, et nad kunagi vääratavad. Minu meelest on pisut igav. Nagu raadio oleks Klassikaraadio lainel džässisaate peal lahti ja sealt tuleb standardeid. Ütleme, et on pühapäevaõhtu ja teha pole midagi.
Kõik on täpne, kõik on hõng, kõik on musikaalsus, kõik on mugav, kõik on maitsekas. Vahepeal, kolmanda loo ajal, juhtub see, mis võikski juhtuda. Jukka Eskola tõstab trompeti suule, bänd tuleb kaasa. Eriti hästi plõksuvad Tanel Rubeni trumm ja Taavo Remmeli kontrabass. Tekib mingisugune rütmilukk, gruuvikordus, millesse Eskola puhub trompetit. Natuke hüpnootilisemat ja nõiduslikumat sarmi, millega see kontsert üldiselt küll väga ei hiilga.
Aga ilmselt selline ongi džässi koht tänapäeval, nõidust on vähe, klassitsismi palju. Džäss on institutsioon, mitte muusika. Kontserdi lõpetab improvisatsioon teemal, mille Veski ja Eskola istutasid jaanuarikuisel Hawaiil. Exotica. Pisut igav ikkagi.