Noore lavastaja Ago Sootsi debüütlavastus on lugu inimestest, kes arvavad, et kusagil mujal on alati parem kui siin ja et elama tuleks hakata homme, aga enne seda võib veel muretult lulli lüüa.
Tagurpidi ameerika unelm VATi laval
28. aprill 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peategelasteks on neli Ameerika noortolgust, kes diivanil konutades ja erineva tugevusastmega meelemürke tarbides rahulikult päevi õhtusse saadavad, kuni saabub koju ühe kuti isa ja tekib plaan. Ning kuna see on ainus plaan, mis neil elus üldse on, väärib see teostamist.
Unistuste Ida-Euroopa
Näitekirjanik Peca Stefan ise on väitnud, et tema eesmärk oli näidata n-ö tagurpidi ameerika unelmat ehk ameerika noorte unistust minna Rumeeniasse, Ida-Euroopasse. Pööre iseenesest on huvitav, kuid paraku mõjub selline konstrueeritud unistus ebamäärase ja laialihajuvana, konkreetse tähenduse omandab idee ainult mõne konkreetse tegelase isiklikes motiivides.
Lavastuse esimene pool on küll psühholoogiliselt tihedam ja pingelisem, pakkudes nelja indiviidi omavahelist kommunikatsiooni väga erinevatel tasanditel, kuid hakkab siiski lõpuks veidi venima. Deus ex machina’na mõjub Tõnu Oja ilmumine, lugu läheb lõpuks käima ja tegevusliinid hakkavad hargnema. Üllatusmomenti pakub ka esimese vaatuse lõpu ootamatu lavastuslik lahendus.
Edasi tõuseb tempo ja kasvab mängulisus. Küll mitte isiklikust edevusest ajendatuna, vaid teatri kokkuhoiurežiimist tingituna tuleb ka noorel lavastajal endal lavale astuda, mängides näidendi autorit, Peca Stefani, kes on ennastki näitemängu sisse kirjutanud. Ago Soots saab küll nii lavastamise kui näitlemisega hakkama, kuigi kindlasti oleks «Vääärviid» vaid ühele rollile keskendununa tervikuna võitnud.
Nähtavasti ei üllata kedagi VAT Teatri näitlejate meesansambli tugevus, eredalt paistab seekord silma kõige noorem, Meelis Põdersoo keemikust geeniuse Rocco rollis (eriti tema monoloog teises vaatuses). Samas on ka tema karakter koos unistuste ja ideaalidega kõige selgemalt välja joonistatud ja muutub loo jooksul kõige rohkem.
Teine üllataja on Võru linnateatri mees Tarmo Tagamets, kelle jaoks püksi sittuv töll Damon kindlasti isiklikku rolliampluaad laiendab.
Loo algul täpselt välja timmitud esteetika kipub aga lõpus laiali hajuma. Väga raske on kõndida terava musta huumori ja labasuse piiril ning finaalis hakkab ansambel kohati libastuma. Žanripiirid muutuvad häguseks ja enam ei saa täpselt aru, millises teatris ma istun. Ehk oli see taotluslik?
Pastelsed värvid
«Vääärviides» oli küllaga eredaid ja üsna julgeid pintslitõmbeid, kuid üldine koloriit jäi ikka pastelseks. Lavastuse trumbiks olid kahtlemata mõned juba nimetatud kirkamad rollid, kus ka sisemist värvi tõepoolest väga tugevalt tunda oli, teiste karakterite motiivid ja sisemine loogika jäid aga veidi hämaraks.
Tõsi, vastust küsimusele, miks ikkagi peaks üks ameerika noor tahtma Rumeeniasse minna, ei leia ka Peca Stefani fantaasiarikkast draamatekstist – tegelaskujud on juba seal liiga üheplaanilised, neile kõigile on omistatud vaid üks käitumismotiiv, mis aga terve rühma peal tööle ei hakka. Isiklikku ja ainulaadset värvigammat jääb väheks.
Uuslavastus
Peca Stefan
«Vääärviid»
Lavastaja Ago Soots. Kunstnik Mihkel Ehala. Kostüümikunstnik Liisa Soolepp
Osades Tanel Saar, Margo Teder, Meelis Põdersoo, Tarmo Tagamets, Tõnu Oja, Merle Palmiste ja Ago Soots
Esietendus 13. aprillil VAT Teatris