Kindlasti ei tähenda ooperiga mahasaamine, et Priit Pajusaar (48) oleks oma olemuselt lahedast sellist, kes alati naljakaid anekdootegi pajatab, akadeemiliseks kuivikuks muutunud. Vastupidi.
Priit Pajusaar: inspiratsioonist ei tea ma aastaid midagi
2. veebruar 2013, 19:20
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rahvusringhäälingu majja loodud helisalvestusstuudios, kuigi siin pole ühtki akent ning mõnd inimest võiks haarata klaustrofoobia, tekib tänu Reili Evarti sisekujundusele kohe üllatavalt kodune tunne. Liialdamata, see on sama loominguline nagu muusika ning on päris kindel, et vaim hakkab lausa lendama. Tore on Priiduga vesteldes tajuda, et hoolimata aastate lennust on ta loomult endiseks jäänud.
Pajusaar on näide sellest, kuidas andekuse ja visa töö sümbioos sihile viib. Kuidas tulevikule mõtlemine, mitte vaid hetkes elamine, vilja kannab. Kuidas boheemlik iseloom realistliku mõttelaadiga sobida võib. Kuidas ta on omal nahal tunnetanud, et tegelikult puuduks kõigel väärtus, kui elust puuduksid sõbrad ja armastus.
Äsja rahvusooperis Estonia menukalt esietendunud ooperiga «Prints ja kerjus» keeras Pajusaar elus taas uue lehekülje.
Kuigi «Prints ja kerjus» on ooper, nimetas Postimehe kuri kriitik seda ikkagi muusikaliks. Oled sa sellega nõus?
Ei, sest kogu tegevus on ainult muusikaga edasi antud, ja see on ooperi üks põhikriteeriume. Jah, klassikalises ooperis on lõpp reeglina traagiline, meil on lugu pigem lõbusapoolne, meil pole ka pikki aariaid, duette ega kvartette, aga me ei läinud seda teed, sest esmane sihtrühm on noored. Arvutipõlvkonna noor inimene on kannatamatu, kiire tempoga harjunud.
Pealegi on meil missioonimõte: pakkuda meeldivat, isegi filmilikku elamust noortele või ka vanematele inimestele, kelles nii sõna «ooper» kui ka Estonia teater tekitavad kõhedust. Samuti teeb lisaks orkestrile kaasa bänd – aga miks mitte?
Nii et igaüks vaatab oma nurga alt ja ma ei viitsi sellele isegi mõelda ega muretseda, milliseid žanrimääratlusi keegi paneb. Mulle on oluline, et publik lahkub pärast kaht tundi saalist hea tujuga. Tuttavatelt ja sõpradelt, aga ka täiesti võõrastelt kuulsin, et kõigil oli mõnus ja vahva, igav ei hakanud kordagi ning mõnel daamil tuli ilusa lõpu peale lausa klomp kurku. Kõik ütlesid, et aeg läks nii kiiresti!
Paremat komplimenti on raske välja mõelda.
Minu meelest ka. Vingujaid ja vigisejaid jätkub alati, kuid fakt on, et ei lavastaja Andres Puustusmaa, libreto autor Aapo Ilves ega mina teinud seda lugu kriitikute ega teiste heliloojate jaoks. Me tegime selle publikule.
Tahan öelda, et olen Estonia teatri inimestest väga vaimustatud. Alates solistidest kuni kostümeerijateni.
Kujutasid sa üldse kunagi ette, et ooperini välja jõuad?
Ikka kujutasin! Juba mõni aasta tagasi tundsin teatavat väsimust üksikute laulude tegemisest, ja õnneks on elu mulle kinkinud võimalusi teha suuremaid tervikteoseid. Pärast «Concerto Contoret», mida tegime koos Glen Pilvre ja Tõnu Kõrvitsaga, on ooper kahtlemata kõige vingem väljakutse.
Kuidas sinu puhul on – nii kui libretot loed, hakkavad helid peas möllama?
Esimese lugemise ajal meloodiad peas liikuma ei hakka. Olen selline tüüp, et kui ütlen endale, et nüüd ma hakkan muusikat kirjutama, siis kusagilt avaneb kraan ja muusika hakkabki tulema.
Vaatan tekstile peale ja muusika sünnibki. Inspiratsioonist selle tavapärases tähenduses (à la istusin merekaldal, torm pillutas vahuseid laineid vastu kaljusid ning äkki tundsin, et pean kohe selle emotsiooni muusikasse panema) ei tea ma aastaid mitte midagi.
Tuttav inimene, kes tegeleb vaimsete asjadega, ütles väga selgelt, et mõned inimesed ongi võimelised oma annet realiseerima nii, et neile justkui avaneb mingisugune «toru» või «kraan», millest tulevat suudavad nad ka kontrollida. Mul ongi vist see õnn kontrollida seda muusikavoogu, mis kuskilt tuleb. Mina ei tea, kustkohast see tuleb!
Sa oled ju sellele mõelnud?
Ma ei tea! Peast ja alateadvusest. Vahel kuulan mõnda omakirjutatud lugu ja justkui tekib halloo-efekt: kas see ongi minu musa või? Imestan, et olen sellist muusikat kirjutanud.
Kui «kraan» avaneb, kirjutad sealt tuleva palavikuliselt üles?
Ei, ei! Salvestan kõik arvutisse, aga see pole palavikuline tegevus. «Printsi ja kerjuse» puhul andis tekst mulle suunise kätte. Kõigepealt mõtlen, mis instrumendid võiksid mängida, ja alustan ikkagi meloodiaga, harmoonilise pildiga. Vaatan teksti, mängin pilli ja tuleb.
Kas arvuti kõvaketas on vahel ka otsad andnud?
Kõige hullem kaotus oli, kui tegime Glen Pilvrega Universali plaadifirmale Evelin Samueli plaati. Meil oli viis või kuus lugu valmis ja siis läks kõvaketas. Tegin arvuti lahti ja mingi sinine sigrimigri tuli ekraanile. See on lõpmata halb tunne, kui nii juhtub. Jube, kohutav tunne!
Ja kui algusaegadel sai minidiskidele mingeid reklaame tehtud, juhtus ikka, et salvestasid oma arust diski peale, kuid pärast polnud sul seda ei pillis ega diskil ning tähtaeg oli käes. Palju õnne!
Õnneks ei lähe ma selliste asjade peale enam närvi. Olen mõistnud, et kaine mõtlemine ja varasema meenutamine on kasulikum kui vanduma ja tõmblema hakata.
Oled õppinud koorijuhtimist, miks mitte komponeerimist?
Hea küsimus. Ühel hetkel pärast konservatooriumi lõpetamist sain aru, mis mu kutsumus on.
Või ei saanud komponeerimise erialale lihtsalt sisse?
Ei, ei, ma pole sinna katsetanudki! Elu tahtis elamist ja polnud soovi uuele õpinguteringile minna. Astusin konservatooriumisse nii trompeti kui ka koorijuhtimise erialale, kusjuures mõlema sisseastumiseksami vahe oli 15 minutit, ja sain mõlemasse sisse.
Kuigi mu põhierialaks sai koorijuhtimine, mängisin esimesel kursusel ühe hooaja Estonia teatris teist trompetit. Ega ma andekas trompetist olnud. Mul ei pidanud huuled kõrgete nootide mängimisel vastu.
Kontsi ajal juhtisin veel taidluskoore, olen aasta isegi autobussikoondise puhkpilliorkestrit dirigeerinud. Olen isegi pioneeride palees trompetiõpetaja olnud! Aga see pedagoogiline värk mulle ei istunud.
Kuid kõik on kasuks tulnud, eelkõige aga klassikaline muusikaharidus. Orkestrit ja pille tunnen ma päris hästi. Eriliselt tänulik olen minu muusikuks kujunemisel kõige suuremat rolli mänginud õpetajatele: Ülle Sisa oli klaveriõpetaja muusikakeskkoolis, Avo Ots samas koolis trompetiõpetaja ning Olev Oja, kes oli konservatooriumis koorijuhtimise õppejõud. Heliloominguga soovitas mul sügavamalt tegelema hakata
Harri Otsa, kellele näitasin oma koorilaule. Ta oli konservatooriumis legendaarne solfedžo ja harmoonia õppejõud.
Mis ameteid sa veel oled pidanud?
Olen olnud ühe taidluskoori dirigent, aga kord sügisel sai sellest villand, sest mu palk oli 45 rubla. Aasta võis olla 1990, siis hakati ju Eestis äri tegema. Lõin koorijuhtimisele käega ja tegelesin mõnda
aega hoopis marjade, seente ja kala kokkuostuga. Aga ega minust mingit ärimeest olnud, sain seal mööda pükse, aga õnneks ostsin selle äritegemise tulemusena endale arvuti.
Juku?
Mitte Juku, vaid korraliku PC-arvuti. Juba siis kirjutasin muusikat arvutisse ja kasutasin sama programmi Cubase, mille müstiliselt arenenumat varianti kasutan ka praegu. Samuti soetasin tol ajal väga vinge süntesaatori, Yamaha SY 77. Nii palju mul õnneks sellest bisnisejamast hoolimata tarkust oli.
Oleme me toonaseid laule kuulnud ka?
Olete küll. 1993. aastal pürgis Eesti esimest korda Eurovisioonile, ja üks mu lugu pääses Eesti finaali. Selle pealkiri oli «Laulumaa» ja esitajaks Janika Sillamaa.
Tänaseks oled teinud ligi 20 nn eurolaulu. Mis sind selle võistluse juures köitis?
Osalesin juba 22-aastasena Arne Oidi nimelisel lauluvõistlusel, ja vaata, milline melu käib ka täna «Eesti laulu» ümber! Metsik. Millest me siis räägime?
Kui oled täiesti tundmatu vend, üritanud kogu aeg musa teha, siis noh – kõik me olime ju seda Eurovisiooni Soome telekast vahtinud. Eurovisioon on väljund, kui oled täiesti tundmatu jorss puu tagant. Ja mis sest, et näiteks «Laulumaa» jäi meie eelvoorus viimaseks. See oli vähemalt võimalus saada pildile, sest toona ei tundnud mind mitte keegi. Ja eks hiljem sai ka ette kujutatud, et Eurovisioonil osalemine avab ukse maailma.
Kuhu on kadunud tandem Pajusaar-Pilvre?
Ühel hetkel mõistsime, et huvid ja suundumused on natuke erinevad. Kuidagi hästi loomulikult saime aru, et on võimalik ka eraldi edasi liikuda. See aga ei tähenda, et me ei suhtle või mõnikord koostööd ei tee. Ta on ju tehnikaguru, lisaks ka tehnikaajakirjanik Tehnika Maailmas – kirjutab kõigest, alates tsiklitest ja lõpetades iPhone’ide arvustustega.
Sõprus ja sõbrad on elus väga tähtsad. Ja neid tuleb tänu igasugu projektidele juurde. Kui Lotte-muusikalidega Vanemuisesse sattusin, sain hulga häid uusi tuttavaid.
Aastaid tagasi tuli mu ellu Aapo Ilves lauluga «Tii». Alates «Samblalõhnalisest laulust» on mulle ülioluliste inimeste hulgas Leelo Tungal. Ning «Printsi ja kerjuse» lavastanud Andres Puustusmaaga oleme kuidagi väga headeks sõpradeks saanud. Kõik klapib!
Ja mõne rahvusooperi lauljaga väga headeks tuttavateks, kes lihtsalt on äärmiselt sümpaatsed inimesed. Selle nimekirja võiks väga pikaks ajada. Vaat see on uute projektide suurim väärtus.
Sinu lastelaulud on ilmunud oma kümnel plaadil. Miks oled just neile pühendunud?
See lastevärk tekkis tänu sellele, et kõik mu kolm tütart on musikaalsed. Liisa teeb isegi uuesooperis kaasa.
Kõik tütred alustasid muusikategemisega «Lasteekraani» laulustuudios ning nende juhendaja Lii Leitmaa tuli ja võttis varrukast kinni ning suskis takka. Lõpuks ma murdusin. Mulle juhtus pihku üks Leelo Tungla luulekogumik ja järsku sattusin teksti peale, mis lihtsalt sundis kirjutama. «Samblalõhnalise laulu» kirjutasin valmis kahe tunniga, see võitis lastelaulude konkursi ja on kõlanud ka laulupeol.
Võib ikka vägev tunne olla, kui laulupeol sinu laulu lauldakse?
Ega eesti heliloojal midagi palju suuremat võtta olegi. Mida rohkemat sinu loominguga Eesti pinnal ikka juhtuda saab? Õnneks on elu mulle seda vägevat tunnet üsna mitu korda kinkinud.
Oled 48-aastasena end juba Eesti muusikaajalukku kirjutanud?
See pole minu asi öelda. Võib-olla satub miskit muusikaõpikusse ka saja aasta pärast, aga tänastes õpikutes ja laulikutes on neid laule päris mitu.
Kuulsin üllatusega möödunud kevadel, et ühes Soome kooliõpikus on «Kaelakee hääl» soomekeelsena õppeprogrammis!
Seda kõike ei saaks olla toreda pereta. Abikaasaga jäid kokku alates Tabasalu koori vilistlastepeost juba 15 aastat tagasi. Anna palun õnneliku abielu retsept!
(Paus.) See on meeletu hoolimine. Selle nimi on armastus. Ja pole see armastus aastatega kuskile kadunud. Kõigel muul puudub elus mõte, kui sul pole armastust ja sõpru.
Olen hästi palju kodus olnud – kas see on retsept, seda ma ei tea, ehkki sadu tunde on pere saanud mind tagantpoolt vaadelda, kui mul kõrvaklapid peas on. Noh, aga ega selles pole küsimus. Ju meil on siis õnne olnud ja Piretil on minuga ikka hämmastavat kannatust olnud. Äärmiselt tubli ema ja naine, kes on osanud seda peret vahvalt koos hoida, sest muusikust boheemlasega on kohati vist päris keeruline.
Mis teeb keeruliseks?
Ma käin vahel iseendalegi närvidele, mul ei ole kohati jalad maa peal, eriti kui mõne uue põneva projekti loomine käib. See ooperikirjutamise aastagi pole väga lihtne olnud, ka ise olen tundnud, et olen justkui «ära», ehkki asun siinsamas.
Mis puudutab retsepti, siis alati tuleb huvituda sellest, mis pereliikmetele oluline. Nii näiteks olen ma «Videviku saaga» filmid ära vaadanud ainult sellepärast, et mu tütardele on oluline, et mina teaks, mis neid huvitab. Ja tegelikult on ka mulle oluline nende tänast maailma mõista. Ja pole neil filmidel viga midagi, täitsa vinged!
Kelleks sa, muide, lapsena saada tahtsid?
Tahtsin kas bussijuhiks või näitlejaks. See näitleja mõte kummitas mind isegi keskkooli ajal, aga nii loll ma nüüd ka ei olnud, et poleks oma andetusest aru saanud.
Mis sa arvad, kas oled enamiku oma loomingust juba loonud või on veel loomata?
Kui tervist on – ja arvan, et tervist on, sest liigutan end golfiradadel –, siis usun, et küllap on põnevad asjad ees. Tegelikult ma juba tean, et on, aga neist ei räägi ma enne, kui käsi on lepingutel all.
Räägi lõpetuseks üks anekdoot.
See on pisut spetsiifiline.
Pime jänes jookseb mööda metsa, kuni äkki komistab millegi otsa. Katsub siis käppadega objekti, mille otsa komistas, ise arutledes: «Oot, oot, kes sa küll selline oled? Pikk oled sa, libe, oi, oi... kõrvu sul ka pole! Tohoh, sa oled mingi helirežissöör või?»
Priit Pajusaar
Sündinud 6. aprillil 1964. aastal Tallinnas
1982 – lõpetas Tallinna muusikakeskkooli trompeti erialal
1988 – lõpetas konservatooriumi koorijuhtimise ja muusikaõpetaja erialal
Aastail 1982–1983 töötas RAT
Estonia orkestris teise trompeti mängijana, 1988–1991 Eesti
Õpilasmaleva keskstaabis
Aastast 1993 vabakutseline
helilooja
Abielus Piret Pajusaarega
Tütred Kadi (19), Liisa Piret (13) ja Greta (8)
Arvamus
Leelo Tungal
kolleeg
Mul on olnud rõõm jälgida Priidu tulekut eesti lastemuusikamaailma päris esimestest sammudest (õigem oleks ehk öelda: esimesest hüppest) alates. Sellest saab oma seitse-kaheksa aastat, kui «Lasteekraani» tütarlastekoori dirigent Lii Leitmaa pajatas, et ta on popmuusik Pajusaarele peaaegu et augu pähe rääkinud, et too kirjutaks vahelduseks eurolauludele ka mõne laheda lastelaulu, ja küsis, kas mul pole viisistamata lastevärsse, mida võiks heliloojale pakkuda. Andsin talle oma raamatu «Lepatriinu faksiga», ja oma suureks üllatuseks sain juba mõne kuu pärast kutse Priidu lastelaulude plaadi esitlusele.
Nüüdseks on neid plaate ilmunud juba nii palju, et ega me enam kujuta lastemuusikamaailma ilma Pajusaare lauludeta ettegi, ja kaks Vanemuise Lottet – detektiiv ja kosmonaut – tantsivad-laulavad samuti tema meloodiate järgi. Meie koostöö Lotte laulude kirjutamisel oli väga vahva ja intensiivne, sest ka Janno Põldma ja Heiki Ernits tundsid elavat huvi viimse kui laulurea vastu, internet oli laulvat Lottet täis!
Näib, et Priidul on muusadega head suhted: tema töötempo on erakordselt intensiivne! Küllap on selles oma osa ka tema fantastilisel perel, kes mitte ainult ei rõõmusta, vaid ka musitseerib koos pereisaga.