Berlinale karunahkade jagamine on teinekord üksjagu ettearvamatugi olnud, kihlveokontoritel võiks siin kundede leidmisega raskusi tekkida.
63. Berlinale: seekord sedapidi
19. veebruar 2013, 18:55
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ajakirjanike igapäevast edetabelit juhtis Berliinis silmanähtava edumaaga Tšiili «Gloria». Samas polnud see siiski suisa Kuldkaru vääriline. Jah, parima naisnäitleja auhinna võis ju Paulina García saada, seda küll – ja nii ju tegelikult läkski. Aga Kuldkaru väärt film, kas see lõpuks leiti?
Rumeenia «Lapse poos» on lugu ambitsioonikast naisest, kes jõuliselt, kõiki vahendeid kasutades püüab kinni mätsida juba kolmekümnendates poja kihutamist, mis lõppes jalakäija surmaga. Kõrgklassi kuuluva naise tegutsemine võimaldab teatud pilku ka Rumeenia sotsiaalsetele oludele. Aga kas ei kipu «Lapse poosis» esitatu siiski mitte liialt mustvalgeks jääma?
Oma lähedase eest seismine on keskmes ka teises idaeuroopa filmis, Bosnia-Hertsegoviina ja Sloveenia «Episoodis vanametalli koguja elust». Mustlaspere, mees on ametis vanametalli kogumisega, naine vajab kiiret arstiabi, milleks aga mustlasperel nende elulaadi juures vahendid ja võimalused puuduvad. Danis Tanović ei kasuta professionaalseid näitlejaid, inimesed kehastavad ekraanil iseend – ja igati edukalt, millest annab tunnistust parima meesnäitleja Hõbekaru Nazif Mujićile. Muide, Tanovići sõnul on film üles võetud kõigest üheksa päevaga ja Canon 5D Mark II kaameraga. Film jättis märksa sümpaatsema mulje kui «Lapse poos», ei küündinud aga Tanovići kunagise «Eikellegimaa» tasemele (Cannes’i Palmioks ja parima võõrfilmi Oscar).
Ootuspäraselt leidis äramärkimist Iraani võimudest ahistatud mainekas lavastaja Jafar Panahi. «Suletud kardinate» lähtepunkt, maailma ja ühiskonna eest suletud kardinate taha varjunud mees, on igati hea, kannab sotsiaalset sõnumit ja võimaldab kunstilist lahendust, paraku pole aga vastavat ekraanilugu. «Harmooniatunnid» esindab tänast Kasahstani art-house’i.
Meeldiva üllatuse valmistas David Gordon Greeni «Laviini valitseja», lugu kahe teemärgistamisega ametis oleva mehe suveüksindusest. Enne Berlinalet oli film linastatud Sundance’is, mis antud juhul tähenduslik, ka Greeni film on üks hea indie.
63. Berlinale auhinnad:
• Kuldkaru: «Lapse poos», lavastaja Călin Peter Netzer
• Hõbekaru, žürii suur auhind: «Episood vanametalli koguja elust», lav. Danis Tanović
• Parima režii Hõbekaru: David Gordon Green, «Laviini valitseja»
• Parima naisnäitleja Hõbekaru: Paulina García («Gloria»)
• Parima meesnäitleja Hõbekaru: Nazif Mujić («Episood vanametalli koguja elust»)
• Parima stsenaariumi Hõbekaru: Jafar Panahi («Suletud kardinad»)
• Parima operaatoritöö Hõbekaru: Aziz Zhambakiyev («Harmooniatunnid»)