Olete märganud, et Priit Võigemast on tõsinenud?

Priit Võigemast Foto: Peeter Langovits

Jah, ta ei viitsi enam niisama pulli teha. Sest sellest, mis ta teeb, jääb kuskile jälg. Ja iga arukas inimene tahab, et see jälg oleks midagi väärt, mitte tehtud pelgalt raha või linnukese pärast.

Priit Võigemasti mängitud kinomehaanik Julius Hardi Volmeri eelmisel nädalal esilinastunud ajaloolises armastusfilmis «Elavad pildid» on üks otu-totu. Ta on sisse võetud samas majas elavast parunitütrest Helmist (Sandra Uusberg), ent iga kord, kui tal tekib võimalus naisele läheneda, ei saa ta õigeid ja otsustavaid sõnu suust.

«Elus juhtub tihti nii, et kõige olulisemad asjad jäävad ütlemata – sellest see film räägibki,» tõdeb nädala algul Tallinna Linnateatri keldrikohvikus Arterile pika usutluse andnud Võigemast (32).

«Mulle tundub filmi mõte selles, et elu läheb inimesest lihtsalt mööda,» pakun omalt poolt.

«Aga teisest küljest: tema jäi ellu,» märgib ligi sajandi pikkuse tegevusliiniga filmi kohta Võigemast. «Võta kinni, mis seal õige on...»

Ses meie lühimõttevahetuses, paistab, et kumab läbi, mis ja kuidas toimub viimasel ajal Võigemasti peas. Ta juurdleb ja süüvib, vaatab teisi inimesi ja maailma eri nurkade alt, tegutseb üha metoodilisemalt. Tema rahulikku, tagasihoidlikku juttu ilmestavad arvukad mitmesekundilised pausid, et leida täpseim sõna. Igatahes ei ole päris-Võigemast kaugeltki see ega selline, nagu paljud mäletavad tema mängitud nooruurija Pulka «Kelgukoerte» seriaalist.

«Elavad pildid» on mõtlemapanev film Eesti ja meie inimeste saatusest. Leidub seal ka midagi sellist, mis haakub teie esivanemate käekäiguga?

Tean enda esivanemate käekäigust väga vähe. Küll on aga minu abikaasa Evelini vanavanemate saatus olnud selline, mis haakub lugudega filmis:helge lapsepõlv kodanlikus Eestis, suured lootused, maailm valla, siis sõda, küüditamine, Siber, vangilaagrid, siis Nõukogude Eesti, siis jälle vaba Eesti. Lõhutud elu.

Olen täheldanud, et mida kaugemale nõukogude aeg jääb, seda õõvastavam too aeg tundub. Mis tundeid nõukogude aeg teis esile kutsub?

Midagi pole teha: lapse mälestused on ainult positiivsed. Kui keegi selle teema käima tõmbab, võib tundide kaupa heietada, kui palju maksis limonaad, jäätis või kamašokolaad.

Üks ängistav asi meenub küll – hirm sõja ja tuumapommi ees. Võib-olla imbus see minusse sellest, et olen pärit Rapla lähedalt. Seal oli Kuusiku sõjaväelennuväli, hävituslennukid ja helikopterid lendasid väga madalalt üle, korraldati õhuhäireid. Mäletan, kuidas 1. klassis rivistati meid üles ja harjutasime kõik koos aja peale gaasimaski pähepanemist. Mäletan esimest tunnistust, millel oli suur punane lipp peal, ja laulsime Leninile, kes võtaks meid, lapsi, sülle. Kui mõtlen esimese koolipäeva peale – osalesin eksperimendis kuueaastaselt kooli –, siis meenub vene keele tund: baraban ja mama jne. See oli ju tugev venestamise periood.

Ma olin ikka uhke oktoobrilaps, kes ei saanud aru, miks talt ühel hetkel punane märk rinnast ära võeti. Kui algasid muutused, tekkis suur segadus – mis nüüd siis toimub?! Lapsel on raske ümber häälestuda, kui oled saanud ajupesu. Järgnes hall ja sombune periood, mida eriti ei mäletagi, ja siis seisin juba Rapla kiriku ees Balti ketis.

Elmo Nüganen lavastab Draamateatris Tom Stoppardi «Utoopia» ühte osa, mille tegevus toimub 1848. aasta paiku. Karl Marx oli just kirjutanud «Kommunistliku peartei manifesti». Mängin tegelast, kes loeb laval Marxi teksti. Ma ei olnud seda varem lugenud – olin ainult kuulnud esimest fraasi«Üks tont käib ringi mööda Euroopat –kommunismitont» –, aga nüüd huvi pärast lugesin läbi. Väga põnev lugemine!

Tohoh!?

Olen veendunud, et see teos peab olema kohustuslik kirjandus: just sellepärast, et aru saada, mis viis milleni. Ega need utopistlikud ideed tekkinud kuskilt õhust.Pidi olema väga võimas ajend. Kõik toimus ikkagi selle nimel, et oleks parem elada, et oleks võrdsem. Ideed olid üllad. Need tegelased, seal näidendis, kõik needHerzenid ja Bakuninid, unistasid ju millestki ilusast. Lihtsalt aeg näitas kätte, mis sellest lõpuks sai.

Kui palju see, mida näitlejana või lavastajana teete, teie maailmavaadet kujundab?

Usun, et olen palju põhjalikuma hariduse saanud just teatris töötades, mitte koolis, kus kõik läks ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Üks asi on lugeda, et olid vapsid, Ameerikas Great Depression, enamlased ja vähemlased, valged ja punased – need on faktid –, aga teatris erinevaid rolle tehes on aega süveneda, minna tegelase sisse ja vaadata inimlikust vaatepunktist, kuidas ta sündmustesse paigutus. Olgu see näiteks Tammsaare «Ma armastasin sakslast», et aru saada, mis olukord valitses baltisakslaste ja eestlaste vahel. Millest räägiti ja millest vaikiti.

Teie tegelane Julius «Elavates piltides» – mida tema aitas teil õppida ja avastada?

Ilmselt ei oska ma seda praegu veelsõnastada. Aga see on universaalne lugu, kuidas inimesel, vaatamata sellele, missugune lipp parajasti maja küljes lehvib, on vaja hommikul üles ärgata ja oma tööd teha, leiba teenida ja ellu jääda.

Mulle tundub Julius passiivne: ta ei julgenud elul ohjest võtta, kuigi võimalused olid kogu aeg käeulatuses. Ses mõttes oli ta jobu.

Jah, ega ta mingi kangelane olnud. Selline, kes jookseks, rind kummis, oma veendumuste nimel ringi. Kas tal üldse olid mingisugused veendumused? Tal oli armastus...

Sageli esitatakse lavastust tehes või mingit tegelast analüüsides küsimus, mis on tema pealisülesanne? Mida ta elult tahab? Mõnikord üritatakse seda proovides väga täpselt sõnastada, et siis on lihtne mängida. Aga kui võtan kas või iseenda, ja mõtlen, kas ma oskaksin sõnastada, mis on praegu minu pealisülesanne – ei oska! Pealisülesanne või fookus võib muutuda silmapilguga (lööb nipsu). Küll vist aiman, kuhu olen teel, aga nii palju on ümberringi mõjutavaid tegureid, olgu need olud või juhused...

Muidugi oleks tore olla tugeva selgrooga ja selge sihiga, juba 16. või 17. eluaastast peale teada, kuhu ma teel olen, kelleks tahan saada, mille nimel võitlen, millised on mu poliitilised vaated, koht maailmas. Aga mina ju selline ei ole!Ma olen pigem see vormitu ja üditu mollusk, nagu Tammsaare Oskar iseenda kohta ütleb tolles sakslase loos. Elu ei ole konstantne ja võib muutuda. Seepärast olen muutunud ettevaatlikuks nende pealisülesannete sõnastamisega.

Kas Juliuse rolli võtsite osalt vastu seetõttu, et tükk aega polnud teile filmis midagi pakutud?

Ei olnud, jah. Suure rõõmuga võtsin vastu! Kuulasin telefonis ära [režissöör] Hardi [Volmeri] pika jutu selle kohta, mis film on, kes mängivad, aga olin mõttes juba ammu «jah» ütelnud.

Kruvisite oma hinda kõrgemale?

Ei-ei. See on trafaretne jutt, aga arvan, et Eestis ei ole väga palju näitlejaid, kes ütleksid filmirollist ära. Kahju on muidugi sellest, et «Elavates piltides» on nii palju häid näitlejaid, kellega ma reaalselt võtteplatsil koos mängida ei saanud – Tõnu Oja, Aarne Üksküla, Ita Ever, Anu Lamp jne.Naljaga pooleks: käisin Pariisis, aga hotellist välja ei lastud.

Olete mõelnud, miks pärast peaosa filmis «Nimed marmortahvlil» ei tulnud teile tükk aega ühtegi tõsist filmipakkumist?

No tuli «Täna öösel me ei maga» ja siis saabus vaikus.

Et poleks pidanud seal osalema?

Ma ei taha kellelegi liiga teha. Aga tohutu suureks õnnestumiseks seda filmi ilmselt nimetada ei saa. Kuigi kahtlemata kavatsused olid kõigil headja kahetseda pole seal midagi. Kogemus mööda külgi maha ei jookse.

Arvan, et asi on pigem selles, et nii filmiinimesed kui teatriinimesed pisut võõristavad üksteist ja sellepärast hoiavad omaette ja eelistavad mängida eraldi liivakastides. Kui palju me teineteiselt õppida võiksime, kui seda krampi ei oleks!Aga võib-olla olen paranoiline...

Kui oluline oli teile kui noorele näitlejale «Nimed marmortahvlil» Henn Ahase peaosa?

Arvan, et ma ei saanud sellest arugi. Olin siis alles tudeng, lavakooli viimasel kursusel, see kõik oli nii ootamatu ja uus, et ei olnud eriti aega mõeldagi. Tagantjärele tundubki see nagu unenägu.

Kas järjekordset tööd valides peate silmas seda, mida saate anda publikule, või mõtlete rohkem sellele, mida see teile pakub?

See ei ole alati ühtemoodi. Mõnikord on näitleja sunnitud tegema ka selliseid otsuseid, millele, tundub, et oleks lihtne öelda «ei». Aga samas on palju motiive, mis on väga olmelised ja sunnivad ütlema «jah». Sellisel juhul, kui juba midagi teen, üritan mõtelda sinna juurde veel midagi: et teen kogemuse pärast, harjutuse mõttes. Et see ei jääks lihtsalt, ütleme otse välja, raha või linnukese pärast tegemiseks.

Kas muude põhjuste juurde mõtlemine on endale õigustuste, vabanduste ja ettekäänete otsimine või ikka usute neisse siiralt?

Seal on nii ühte kui teist. Näiteks osalesin ühes teleseriaalis [«Kelgukoerad»], ja ma absoluutselt ei kahetse seda, sest kogemus, mis ma sealt sain, on aidanud mul teatris mõningaid asju selgema või kainema pilguga näha.

Seriaalis mängimisele heidetakse ette, et see on pealiskaudne ja tekst on...

...banaalne?

Jah. Aga mis siis? Puht käsitööoskuste lihvimise poolest võttes – ega kaamera ees mängimist koolis õpetata. Seriaal on võimalus aru saada, mis moodi töö kaamera ees üldse käib, on seal erinevusi teatriga võrreldes.

On siis?

Olen natuke skeptiline, kui räägitakse, et filmis ja teatris mängimine on tohutult erinev. Jah, on küll, aga see on tehniline vahe. Lõpuks on ikkagi küsimus, mille pead esitama: kas vaataja usub või ei usu?

Millegipärast on läinud liikvele müüt, et ega kaamera ees tohi mängida. Kardan, et põhjus on selles, et filmi tehes ei ole kellelgi aega proovi teha. Ja kui sul ei ole aega proovi teha, ega sa siis julge mängida ka.Keegi ütles: ole sa kui hea näitleja tahes, kaks-kolm proovi on vaja ikka teha.

Hiljaaegu käisin vaatamas Tarantino filmi «Django». Sealt õhkub, et näitlejatel on mõnus mängida. Nad on kindlasti väga põhjalikult valmistunud selleks, võib-olla paar kuud, aasta või kaks. Kui ettevalmistusonpõhjalik, siis on võtteplatsil vabadust improviseerida. Aga kui ettevalmistus on olnud nulli-lähedane, võib võtteplatsil improviseerimine olla küll naljakas ja ahvatlev, kuidtervikut lõhkuv. Näitleja ainus lootus on, et režissöörteab, mida ta teeb. Vaja oleks süvenemist, aga süvenemine nõuab aega, aga aeg on raha ja raha kulub tehnikale.

Kes on teid viimasel ajal kõige rohkem aidanud?

Üks hästi oluline moment oli siis, kui Uku Uusberg tegi NO-teatris «Pea vahetust». Midagi seal juhtus. Uku suutis sõnastada midagi, mille puhul olin kindel, et ma ju tean seda niigi. Ta on minust noorem, olen juba mõnda aega teatris olnud ja mõtlesin, et mis ta seal seletab. Aga ta ei jätnud jonni ja ütles ühel hetkel vägaausaid märkusi, mille peale isegi natuke haavusin. Aga kui jõudsin järele mõelda, sain aru, et tal on õigus. Ja see oli nii vabastav. Ma ei taha öelda, et tõusin järgmisele levelile, aga tundsin, et sainmingist pettekujutlusest lahti. Usun, et kõik need tööd, mis pärast seda olen teinud, olenteinud teistmoodi.

Mis seal ikkagi juhtus?

Küsimus oli selles, kui aus sa enda vastu julged olla. On mingid asjad, mida näitlejad teevad ja arvavad, et need on orgaanilised. Ja esmapilgul ongi orgaanilisedja siirad – kuigi see sõna on ära solgitud ja miinusmärgilise totaka naiivsuse varjundi omandanud –, aga kui natuke edasi mõelda, siis kas see orgaanika on kuskilt õpitud? Kui palju sa ise seal sees oled või ainult petad ennast? See oli hetk, kui pidin olema halastamatult aus enda vastu. Tänu Ukule.

Ehk teisisõnu: leidsite üles oma tõelise ja ehtsa sisemise mina?

Vähemalt lähenesin sellele. Ma otsin elu lõpuni, mis on tuum, pealisülesanne. Ja kui elu lõpul jõuan sellele lähedale, siis on hästi elatud.

Kas see tähendab, et kui näitleja on oma tegemistes edukas, saab ta elu lõpus teada, kes ta inimesena on?

Võib-olla küll. Sest kui romantiliselt öelda, siis näitleja mängib elu aeg kedagi teist – ja see oleks ju ilus, kui ta lõpuks saaks teada, kes ta ise on.

Ehk mängides teisi õpib ta tundma iseennast?

See mõtteke on nii lihtne ja labane, aga nii ongi.

Olen andnud intervjuusid ja pärast ehmatusega lugenud, et see on jutt, mida räägivad kõik. Kas ma räägin seda sellepärast, et nii on kombeks, niimoodi on harjutud rääkima teatrist ja näitlemisest? Või tuleks end korraks raputada, et kas need on ikka minu mõtted? Võtta hetk ja mõelda, et äkki tahan midagi muud öelda? See jutt lähebnüüd natuke vasakule ära...

Ei, ei lähe – minu arust läheb just hirmus ausaks.

Näiteks koolis oodatakse, et õpetaja olekskarismaatiline ja sütitav, et õpilastel poleks igav õppida.Kas õppimine peabki olema mingi populaarteaduslik telesaade? Aga mis siis, kui õpetaja ei ole karsimaatiline – äkki mul oleks siis endal rohkem motivatsiooni õppida, otsida raamat ja lugeda ise, mitte pimesi järgida? Ka lavastajalt oodatakse – sütita meid! Mind aktiivselt ärritab selline suhtumine. Näitleja peab olema tehtud isesüttivast materjalist. Võib-olla olen veel liiga vähe teatris töötanud… Jah, oma isiklike mõtete leidmine, enda tuumani jõudmise teema on see, mis mind praegu kummitab ja käivitab.

Enda päris mina saavadki vist taga ajada ainult näitlejad. Ei kujuta ette, et enamik teisi inimesi sellega tegeleks, sest nende tähelepanu on suunatud peaasjalikult karjäärile, edule, rahale...

Näitleja on oma rolli advokaat. Kui mängid näiteks Hitlerit või Stalinit või Viktor Kingisseppa, pead olema võimeline end tema olukorda panema ja mõistma, mis moodi ta mõtleb, miks ta niimoodi käitub. Samamoodi pead toimima, kui mängid Pätsi või Laidoneri või Merit. Lõpuks tekibki tunne, et kõiki on võimalik mõista, kõigist on võimalik aru saada – aga kus on siis minu enda veendumused ja vaated?

Kui peate nii palju teisi inimesi analüüsima ja mõtlema, siis kui tihti aju krussi läheb?

Väga tihti. See võib juhtuda siis, kui süvenen, uurin ja puurin, üritan läheneda metoodiliselt, aga ootamatult selgub, et antud tegelaseleon vaja läheneda intuitiivselt. Inimene ei ole lõppeks mingi matemaatiline võrrand, millel on üks õige vastus. Hamletile on ka ette heidetud, et ta ei käitu loogiliselt, teeb palju lolle otsuseid. Aga inimene teebki lolle otsuseid, käitub impulsiivselt, teeb valesid järeldusi, astub ämbrisse – mõlema jalaga. See teebki temast inimese.

Kui aju krussi läheb, mis siis teha?

Siis tuleb mediteerida, aga seda ma ei oska, sellepärast otsin füüsilist tööd. Mul on praegu maakodus [Raplamaal] Kivi-Vigalas palkseina puhastamine käsil: mõnus monotoone töö, surin kõrvus, tunde ja tunde, ei mingeid mõtteid peale selle, et sein saaks puhtaks. See mõjub väga teraapiliselt. Puhastavalt.

Jätkuvalt väljamüüdud lavastuse «Hecuba pärast» kohta olete öelnud, et see on nagu oma nabas urgitsemine, et saada teada, kes see näitleja on. Kas saite teada?

Vaevalt. See on selline irooniline pilguheit näitleja elule, mis kõrvalt vaadates tundub naeruväärne: hommikul joosta reklaami lugema, siis proovi, siis mingit haltuurat tegema, siis etendusele vaimu mängima...

Milline on teie tüüpiline keeruline päev?

Eks ta umbes selline ongi. Ja nüüd on lapsed ka! Kõigepealt lapsed lasteaeda, siis on vaja enne proovi midagi teha, siis on proov, pärast proovi lapsed koju, siis võib-olla veel kusagil mingi sutsakas, siis etendusele ja pärast etendust võib-olla veel kuskile.

Kas see läbi ei põleta?

Muidagi põletab. Kui ma seriaalis osalesin, tähendas see, et kõik need mitu hooaega ei olnud ma peaaegu ühelgi pühapäeval kodus, ja mõnikord ei olnud laupäeval ka. Ja isegi esmaspäeval. Loomulikult see väsitab. Aga aeg-ajalt on vaja ennast töösse uputada, sest siis saab jälle ree pealt maha astuda ja rahulikult järele mõtelda ning paremana edasi minna.

On see järjekordne endale väljamõeldud õigustus või toimib ka tegelikult?

Toimib küll.

Kõige keerulisem aeg oli teil ilmselt eelmiselkümnendil Viljandi ja Tallinna vahel elades, kui peaaegu iga päev kahe linna vahel sõitsite. Oli nii?

Ei, päris nii hull ja keeruline see ka ei olnud, sest lapsi siis veel polnud. Oli armastus ja vahemaa ei tundunud üldse pikk. Lõpupoole sõitsin siiski rohkem rongi või bussiga. Uneaega jäi väheks.

Mõtlesite mõnikord, et kuule, mees, võta rahulikumalt või muidu lõpetad Eesti tuntud insuldihaigete hulgas?

Selles vanuses oleme kõik surematud. Tagantjärele tundub see väga seikluslik periood: oli palju tööd ja rabelemist ja sõitmist ka. Ainuke hirm oli, et tee peal mingit õnnetust ei juhtuks. Õnneks, ptüi-ptüi-ptüi, ei juhtunud.

Kas nüüd võtaksite nii karmi elutempo peale nagu tookord?

Ei. Mind on kutsutud ka Tartusse lavastama, ja ma läheksin hea meelega. Aga kui mõtlen logistika peale, siis see lihtsalt ei ole praegu võimalik. Ma peaks nii palju ohvreid tooma, ja need ohvrid puudutaks põhiliseltperekonda ja lapsi. Praegu ei taha seda kuidagimoodi teha.

Lavastuses «Hecuba pärast» kõlab motiiv, et paljude elu koosnebki vaid tööst, nad ei näe lapsi üles kasvamas ning veavad neid sedasi kogu aeg alt. Kas teid ka need mõtted mõnikord külastavad?

Muidugi külastavad. See oli ka põhjus, miks ma enam selles seriaalis ei mängi. Sest ma tahan veeta pühapäeva lastega.

Kui keegi teid siiski seriaali kutsutaks, siis mida see kutse peaks tingimata sisaldama, et te nõusoleku võiks anda?

See kutse võiks sisaldada võimalust süveneda. Hea meelega osaleks seriaalis, kui tean, et sellel on algus ja lõpp. Seriaalis, mis hakkab pihta ja keegi tont ei tea, millal see ükskord lõpeb – alles siis, kui reiting langeb –, ei ole tahtmist osaleda. See etapp on läbitud.

«Kelgukoeri» vaadates jäi mulje, et mängisitenooruurija Leo Pulka äärmise naudinguga.

Jaa, mulle väga meeldis. Seal oli tore seltskond koos. Näitlejad, kellega muidu poleksi olnud võimalust koos mängida. Kui kõrvale jätta see, et mõnikord läksid võttepäevad väga-väga pikaks ja väsitavaks, siis läksin võttele enamasti ikka rõõmuga.

Leo Pulga ülbus ja egotsentrilisus oli nii usutav, mistõttu paljudele jäi kuuldavasti mulje, et Võigemast on ise ka ülbe tüüp. Kui tihti olete seda kohanud, et teid samastatakse teie tegelaskujuga?

Seda olen väga palju kohanud, aga mitte selle tegelasega seoses. See oli üks teine, pika ninaga tegelane.

Selge, Buratino.

Ega lapsed minusugust pässi tähele pane, aga mind panevad hämmastama mõned lapsevanemad, kes on lastele öelnud, et näe, vaata, see on ju... Ja siis näen silmanurgast last, kelle suu vajub ammuli ja suur küsimärk ripub ta pea kohal: mingi habemega karvane tont ongi see, kes on... Mulle ei mahu pähe, miks üks lapsevanem niimoodi teeb. Ma ju ei ütle oma lapsele (sosistab): näe, see on onu Paul, tema käiski teil jõulude ajal lasteaias…

Kas see, kui saite juba noorena tuntud näitlejaks, kuidagi pähe ka lõi?

Ei. Aga mind häiris see, kui eeldati, et see ilmselt võib pähe lüüa. Mäletan, et püüdsin krampikult jätta muljet, et ei, see ei ole mulle pähe löönud.Tajun iseenda piiratust ja püüan seda kuidagimoodi varjata ja see võibmõjuda kuidagi vastupidiselt... Eesti on nii väike, et kui sa vähegi midagi teed, saad teatri aastaauhinna või vilksatad korraks ekraanil, siis järgmisel hetkel leiad end intervjuud andmas (naerame mõlemad). Kõik läheb alati suure kella külge. Peitu ei ole ka mõtet pugeda – ei, ma keeldunintervjuudest! –, see tekitaks veel rohkem kahtlust.

Teil lähevad 30ndad. Kui võrdlete 20ndate eluaastatega, kas olete loomu poolest muutunud ka?

Olen küll. Ma vist enam ei viitsi niisama pulli teha. On saabunud aeg, et kui midagi ette võtan, siis tahan süveneda.

On see tõsinemine?

Jah, siin on mitmed paratamatud põhjused: perekond, vanus...

Kas «Hamleti» lavastamine on ka märk tõsinemisest – võtta ette tekst, mille puhul alati küsitakse, et mis sel lavastajal on uut pakkuda?

Arvan küll, et jah. «Hamletiga» on ka selline lugu, et kui küsitakse, miks nüüd just see tükk, siis kui teaksin ühte väga tabavat vastust, oskaksin sõnastada, miks, ei hakkaks ma üldse mingit tükki tegema.

Et mis mõte on nii lihtsat asja teha?

Jah. «Hamleti» kohta on aga küsimusi sada miljonit. Ma ei arva, et oleksin selle tuuma avastanud ja «Hamleti» lahti murdnud. Seda materjali tehes püüdsin iseenda küsimustele vastata.

Siit jääb mulje, justkui tegelete vaid oma küsimustele vastuse otsimisega, ent ometi peaksite seda kõike tegema ju rahvale, kes tuleb raha eest teie tükki vaatama. Kui palju selle peale mõtlete, mida te inimestele annate?

Üritan leida vastuseid enda küsimustele lootes, et ma ei ole ainuke, kellel on need küsimused. Ega see ole ka väga jätkusuutlik, kui lavastaja või näitlejana mõtelda ainult selle peale, et inimesed maksavad raha, tulevad saali ja tahavad saada lugu, millel on korralik algus ja korralik keskkoht ja kuradi korralik lõpp ja kui ei ole, siis mina, maksumaksjana…

...vilistan välja.

Jah, loomulikult on kokkuvõttes see küsimus päevakorral, sest inimesed ikkagi tulevad saali ja maksavad raha. Aga see ei ole see põhiline, kõik ei alga sellest.

Kui palju häirib teid see, et olete pidevalt rahva pilgu ja ajakirjanduse luubi all?

Ma ei taha kurta selle üle – see oleks mage. Küll aga tundub mulle, et kui kellelegi antakse sõna, siis oodatakse, et sealt peab tulema pärl, peab ütlema midagi sellist, mis raputab ühiskonda, avab silmad. Või peab lajatama sellise postulaadi, mis pärast pikka aega lainetab. Ma ei ole selline. Ma olen ilmselt... igav. Ei ole väga huvitav lugeda inimesest, kes kahtleb, otsib iseennast, oma kohta maailmas – aga mis teha. Ja mul ei ole mõtet teeselda kedagi, kes teab täpselt, kuhu ta on teel, ja tõstab rusika püsti, et järgnege mulle.

Mis on kõige tobedamad ettepanekud, millega meedia on teie poole pöördunud?

Mind ikka aegajalt kutsutakse õhtut juhtima, aga õhtuid juhtida ma ei oska. Ja hommikuid ammugi mitte. Seda ei ole vist võimalik õppida. See kas on või ei ole. Mul puudub selleks nõutav talent. Aga kui veel lastesaadet tegime, tuli kohutavalt palju ettepanekuid esineda [Buratinona]siin ja seal ja iga nurga peal.Õnneks leppisime kohe alguses omavahel kokku, et me sellesse rattasse ei astu, sest see jääks ilmselt veerema elu lõpuni.

Olete pärit Rapla lähedalt Alust. Kui raske on väiksest kohast välja murda?

Ma ei ole üldse nõus selle väiksest kohast väljamurdmisega. Mulle tundub hoopis, et Tallinnast on raske välja murda. Loomulikult ma ei mõtelnud omal ajal niimoodi, aga minu arvates on noor inimene, olgu ta Jõgevalt või Viljandist või Raplast, palju paremas seisuskui see, kes rabeleb tõmbekeskuse tõmbetuultes, sest ta saab rahulikult oma asja ajada, käia laulukooris, teha bändijne.Lärmi on vähem.

Ega te ise enam bändi tee?

Ei, praegu ei tee.

Mäletate veel, kuidas lavakooli sisse saite?

Väga vähe mäletan. Seal oli jube palju inimesi, valjuhäälseid, kitarriga ja ilma. Mulle jäi mulje, et kõik on nii teadlikud, hästi sihikindlad, andekad. Ukse taga närvitsedes jõudsin kuidagi nii kaugele, et rahunesin maha: mul ei ole mõtet minna sinna petma kedagi, hüpata ruumi sisse ja teha nägu, et olen meeletult intensiivne, aktiivne, vaimukas – ehk jätta endast mulje, kes ma tegelikult ei ole. Mõtlesin, et lähen sinna sisse, olen, kes ma olen, ja kui see sobib, siis sobib, ja kui ei sobi, siis ei sobi.

Ammustel aegadel kirjutatud lugudes on teid nimetatud tagasihoidlikkuse kehastuseks. Olite tõesti tagasihoidlik?

Ilmselt olin, jah. Siin on muidugi oma konks. Kuiinimene on tagasihoidlik ja vaikib, siis on selle taga kas suur saladus või selle taga ei ole mitte midagi. Arvan, et olin tagasihoidlik seepärast, et olin rumal, vähe lugenud, ei teadnud, kes või mis või miks.

Kui kaua läks lavakoolis aega, et hakata end enesekindlamana tundma?

Esimese nädalalõpuks sain aru, mida see kool endast kujutab ja mida seal tegema hakatakse. Ahah, sellised ülesanded: etüüdid kujuteldavateesemetega, mingi situatsioon pargipingil ilma sõnadeta. Inimene tänavalt.Kuidas ta kõnnib. Hakkasininimesi teise pilguga vaatama. Ka iseennast, oma vanemaid ja sõpru.Kõigele tuli oma lugu taha. Igav päev muutus huvitavaks. Seal õpetatakse vaatama maailma uudishimuliku lapse pilguga. See tundus väga lummav.

Kui olulised on teile olnud arvukad preemiad?

See ei ole nüüd originaalne mõte, aga mul tekib siis selline tunne, et olen kõik ära lollitanud, kõik on õnge läinud ja uskuma jäänud, et oskan midagi, mida ma tegelikult ei oska. Kui keegi mulle komplimendi teeb, siis ma tavaliselt ei oska midagi vastu öelda, pigem kohmetun.

Ma tõesti ei taha neist preemiatest suurt numbrit teha. Ma ei ole kunagi midagi preemiate nimel teinud.

Kuid hea meel on neid ikkagi saada?

Loomulikult! Aga ma muutun siis kohe ärevaks, et mida ma ütlema pean. Ma ei ole siis omas elemendis.

Olete nimetanud edasiviivaks jõuks hoopis kriitikat. Pärast «Hamleti» lavale tulekut kirjutas Jaak Allik Postimehes kriitilise arvustuse, mille peale olite te talle helistanud ja öelnud «aitäh!». Miks?

Jah, helistasin. Ma ei teagi, miks. Võib-olla sellepärast, et Jaak Allik oli ikkagi esimene inimene, kes mulle kunagi tööpakkumise tegi. Aga jah, «Hamlet» oli välja tulnud, nädal aega oli möödas ja valitses totaalne vaikus, teatrissees javäljaspool teatrit. Muutusin ärevaks, et mis pühaduse rüvatamisega ma nüüd hakkama olen saanud. Alliku artikkel oli esimene, mis ilmus. Ma ei olnud kõigega nõus, mis seal kirjas, aga sain aru, millest ta lähtus, ja tundsin, et pean helistama ja ütlema aitäh, et ta üldse kirjutas. Tegingi seda ja tal oli raske uskuda, et seda siiralt mõtlen. Loodan, et ta jäi lõpuks uskuma, et ma ei mõnita ega tee tema kulul mingit jubedat nalja.

Kui palju mõtlete sellele, mis märk teie tegemistest maha jääb?

Ilmselt mida aasta edasi, seda rohkem. Sellepärast vist ka teatav tõsinemine. Sest sellest, mis teen, jääb kuskile jälg, ja tahan, et see jälg oleks ka midagi väärt, mitte üks järjekordne tükk.

Kujutate ette, kuhu edasi liikuda, sest ei saa ju teha aastast aastasse põhimõtteliselt sama asja?

Praegu huvitab mind üks sündmus, mis leidis aset 1935. aastal Eestis. Üks mõrv ja sellele järgnenud karistus, surmanuhtlus. Teen õhtutundidel detektiivitööd, tuhnin ajalehtede arhiivides, üritan tervikut kokku panna. Nüüd oleks vaja ligipääsu kriminaaltoimikutele, aga ei tea veel, kuidas seda teha.

Mis peab sellest tulema?

Ei tea veel. Kuidagi lihtne oleks mõelda, et film. Samas, neidhärrasid, kes pärast paari õlut mõtlevad, et mis see siis ära ei ole, võtame kätte ja kirjutamelõpuks ühe korraliku stsenaariumi ja teeme ühe õige filmi, mis oleks ikka film, neid on juba piisavalt.Kõigepealt on vaja lugu, eks siis paistab, mis tast saab.

See on üks idee, aga kuhu viib teie pikem magistraal?

Praegu on mul selline ettekujutus, et üritanvõtta ühe asja korraga ja selle lõpuni mõtelda, siis millekski vormistada, ja siis võtta järgmiseasja, mitte sahmida siia-sinna. Ma ei ole kunagi kuigi süstemaatiline inimene olnud, aga püüan seda viga nüüd parandada. On vaja piitsutada ennast natuke.

Aga lõppude lõpuks: mis on praeguse seisuga teie pealisülesanne ehk mis on teie mõte siin maailmas?

Arvan, et inimesel, kellel on kodus naine ja kaks väikest last, on pealisülesanne kindlasti seotud nendega: et armastus kestaks, et lapsed saakskooli pandud, et koolsaaks lõpetatud, et tütar leiaksväärt mehe (naerab)jne. Kõik ülejäänud asjad toimuvad selle nimel: käin tööl, et saada palka, et toit oleks laual, et lastel oleks puhtad riided seljas, et nad oleksid terved, saaks käia lasteaias, lauluproovis, balletitunnisja veel sadatuhat muud asja, mis on lõpuks kõik omavahel kuidagi seotud. See on nagu sugupuu uurimisega: hakkad uurima, ja see läheb lõpmatusse, aga tüvi on ikkagi üks.

CV

Priit Võigemast (32)

Tallinna Linnateatri näitleja

Sündinud 18. aprillil 1980

Lõpetanud Rapla ühisgümnaasiumi 1998

Lõpetanud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli 20. lennu (juhendaja Elmo Nüganen) 2002

2002-2007 Ugala näitleja

Aastast 2007 Tallinna Linnateatri näitleja ja lavastaja

Mänginud filmides:

«Nimed marmortahvlil» (2002, peaosaline Henn Ahas)

«Täna öösel me ei maga» (2003)

«Vasaku jala reede» (2012)

«Elavad pildid» (2013)

Mänginud teleseriaalis «Kelgukoerad» (Kanal 2, 2009-2012, uurija Leo Pulk)

Mänginud bändides Claire’s Birthday, Püffel

Osalenud lastesaates«Buratino tegutseb jälle» (Buratino)

Tunnustused:

Voldemar Panso nimeline noore näitleja preemia 2001

Kristallkingakese auhind noorele näitlejale 2004

Linnateatri publikupreemia lemmiknäitlejale 2010

Ants Lauteri nimeline näitlejapreemia 2010

Linnateatri kolleegipreemia parima meespeaosa eest 2011 (Louis' roll lavastuses «Üsna maailma lõpus») ja 2012 (Aram Tomasiani roll lavastuses «Koletis kuu peal»)

Aastast 2005 abielus Linnateatri näitleja Evelin Võigemastiga, peres tütar Loviise (5) ja poeg Lennart (3)

KOMMENTAAR

Hardi Volmer, «Elavate piltide» režissöör

Priit on väga andekas ja ise lavastav inimene, kes on väheste kogemustega filmitegijale äärmiselt tänuväärne näitleja. Aga [tema valimisel Juliuse rolli] oli ka palju pragmaatilisem põhjus: ta läheb puht füsionoomiliselt, näo poolest kokku vanameister Aarne Ükskülaga. Kuna Aarne oli meil koos Itaga [Ever] seda lugu kirjutades silme ees, siis teised näitlejad valisime sealt n-ö alla tulles. Aga see oli igal juhul õnnelik valik. Priit sai oma osaga suurepäraselt hakkama. Mis seal salata: ma ei ole väga suur spetsilist, mis puutub töösse näitlejatega kaamera ees, ja siis on tõesti hea, kui sul on plastilised, ise ennast lavastavad näitlejad. Ja see, et Priit on hea, on ju ekraanilt näha.

Evelin Võigemast, abikaasa, Linnateatri näitleja

Olen märganud, et Priit on tõsinenud. Võib-olla see juhtubki inimestega teatud vanuses, 30 pluss – me ei ole ju enam noored näitlejad, värskelt koolist tulnud. Üht-teist on tehtud ja võib-olla saad teadlikumaks iseenda voorustest ja puudustest. Ma tunnen ise sedasama.
Jah, see on üksjagu teistsugune Priit [kui see, kellega lavakoolis tutvusin]. Arvan, et 32-aastane inimene ongi teistsugune kui 18-aastane inimene. See oleks väga traagiline, kui see nii ei oleks.

Priit ütleb enda kohta, et ta on igav. On või?

Ei, vastupidi! Mina seda sõna ei kasuta, mida ta enda kohta ütleb. Ma ei saa kindlasti öelda «igav» tema kohta mitte üheski aspektis.