Kui Daniel Slater 1998. aastal Inglismaal ooperilavastajana oma särava debüüdi tegi, nägid muidu nii verejanused kriitikud temas meest, kes suutis ooperilavale tagasi tuua vaimukuse, elurõõmu, fantaasiakülluse ja inimlikkuse, ning arvati, et kui kedagi üldse ooperiusku saab pöörata, siis tuleb ta viia vaatama just Slateri lavastusi.
Kel oli õnne, kohtus Slateri esimese lavalise pöörasusega juba eelmisel aastal Birgitta festivalil ja ootab tõenäoliselt kannatamatusega «Tannhäuserit».
Ooperimaailmas peetakse teid silmapaistvaks lavastajaks, kuid eesti publikule olete seni tuttav vaid tänu eelmisel aasta Birgitta festivalil nähtud äärmiselt vaimukale nägemusele Mozarti «Don Giovannist». Kuidas üks inglise filoloog ja Cambridge’is filosoofiadoktori kraadi kaitsnud mees üldse ooperimaailma sattus?
Kasvasin teatris üles: mu ema Helen Ryan-Slater oli näitleja ja isa Guy Slater teatrijuht, näitleja ja teleprodutsent, kes tootis näiteks telesarju «Miss Marple», «Nanny» ja muid. Muide, isa tuleb ka Tallinna esietendusele.
Kas ta käib sageli mööda maailma teie esietendusi vaatamas?
Jah, üsna sageli ning on minu kõige usaldusväärsem, kuid samas ka turvalisem esimene kriitik.
Kuid minnes tagasi mu teatritee algusse – just tänu isale osalesin juba lapsena palju teatris ja teleseriaalides. Hiljem, Cambridge’is õppides lõin näitlejana kaasa üliõpilaslavastustes ja seal sain ka esimesed lavastajakogemused. Pärast ülikooli lõpetamist 1994 asusin lavastajana tööle Londoni Vabal Laval ning üsna pea tehti mulle ettepanek lavastada Oxfordis «Jevgeni Onegini» kammerversioon.
See oli minu jaoks saatuslik kohtumine, sest armusin ooperisse jäägitult. Kuigi olin õppinud viiulit ja armastasin väga muusikat ja teatrit, ei olnud ma iial varem mõelnud, et need huvid võiksid kunagi just ooperimaailmas kokku saada.
Kuid ooper kätkes veel mõnda olulist aspekti: minu huvi võõrkeelte, diplomaatia ja inimestega ühise keele leidmise vastu – viimast kunsti õppisin isapoolselt vanaisalt, kes oli Briti diplomaat Kuubal ja Ugandas.
Peagi kutsuti mind tööle Leedsi Opera Northi lavastaja assistendiks ning seal tegin 1998. aastal Smetana ooperiga «Müüdud mõrsja» lavastajadebüüdi. Pärast seda olengi keskendunud ooperitele, kuigi lavastan vahel harva ka teatris.
Just selle Smetana teose valik debüüdiks tekitab neis, kes seda oma silmaga näinud pole, küsimusi …
See polnud kaugeltki juhuslik valik, teadsin, et tahan mõnd Tšehhi lavastust teha, juba 70ndate alul, mil olin tugevalt nii Milan Kundera teoste kui Praha kevade sündmuste mõju all. Tundsin mingit instinktiivset vastutust see teos lavale tuua.
Kuidas on võimalik leida juba esimeses lavastuses nii veenev lavastajakäekiri, võtta endale julgus heita kõrvale kõik tabud ja teha, mis pähe tuleb?
See oli võimalik, sest ma tulin teatri-, mitte ooperimaailmast, mind ei kammitsenud sisemised ega vormilised piirangud, olin täiesti vaba. Kuulasin Smetana muusikat ja lõin teosest oma nägemuse.
Minu jaoks on olulised kaks aspekti: tugev ja selge narratiiv ning kesksete tegelaskujude usutavus. Need on minu jaoks alati ülimalt tähtsad asjad. Hakkasin välja mõtlema peategelaste karaktereid, keerasin need koomilisse võtmesse, mida toetas vastav riietus, kirjutasin ümber dialoogid ning tagatipuks keerasin kogu loo satiirilis-absurdsesse opera buffa võtmesse.
Olete jäänud truuks mitte ainult ooperile, vaid ka modernsele julgele lähenemisele klassikalistele ooperitele. Paljud tänapäeva ultramodernsed lavastused ei mõju aga kahjuks usutavalt. Kuidas teie tasakaalu leiate?
Mida mina teha püüan ja mis on mulle tähtis, on see, et ma pöördun esmalt ooperi poole oluliste küsimustega. Kui olemasolev kontsept mulle neile vastuseid pakkuda ei suuda, muudan ma kontsepti nii, et ma saaksin need vastused.
Millistele küsimustele saavad vaatajad vastused «Tannhäuserist»?
Ma ei püüa kunagi anda vaatajaile valmis vastuseid, vaid pigem ergutada neid küsima ja ise vastuseid otsima. Kuid «Tannhäuseri» puhul on laiem küsimus ehedate tunnete tähenduses meie kõigi jaoks. Tannhäuseri karakter on äärmiselt keeruline ja põhjustab nii talle kui ta lähedastele kannatusi ja viib lõpuks hukuni. Ta ihkab muutusi ja vaheldust ning tal on võimalus valida kahe erineva maailma vahel.
Teisalt – nagu kõik inimesed, vajab ta tasakaalu ja stabiilsust. Veenuse tegelaskuju on seevastu pidevas muutumises, ta pole naisena eales sama. Küsimus ongi: kui palju muutusi me tegelikult vajame ning kuivõrd me neid talume ja sallime. Loodan, et see teos paneb meid kasvõi natuke selles maailmas ebamugavamalt tundma, sest meil on ju kombeks olulisi otsuseid edasi lükata ja probleemide eest põgeneda.
Kas Wagner on teile kui lavastajale väljakutse?
Kui Estonia väike lava välja jätta (naerab), siis peaksin suuremaks väljakutseks pigem Händelit. On kaht liiki väljakutseid – positiivsed ja negatiivsed –, kuid kuna olen vabakutseline, võin endale lubada ka äraütlemist teoste puhul, mida ma tõesti lavastada ei soovi või mida ma ei suuda hetkel teha nii hästi, kui tahaksin. Mulle meeldib lavastada erinevaid asju, pidevalt areneda ja midagi uut õppida.
Sageli põhjendatakse ooperite kontseptsiooni pea peale keeramist ja modernses võtmes lavastamist sellega, et see kõnetab paremini uut põlvkonda, kes vastasel juhul üldse ooperisse ei tuleks. Olete sama meelt?
Ma arvan, et aja jooksul muutub nii publik kui see, mida nad laval näha tahavad. Vahel tundub, et Ameerika publik ootab praegu midagi, mida mina teha ei taha – Ida-Euroopa 50-60ndate revolutsioonilist ajastut. Mingi osa publikust jääb ilmselt alati nostalgiliselt igatsema seda, mida ta nägi kolmkümmend aastat tagasi: sama lavastust, samu dekoratsioone.
Mis puutub kostüümidesse, siis olgem ausad – autentsetes kostüümides ei ole nende ebamugavusest ja raskusest tingituna lihtsalt võimalik tänapäevastes ülidünaamilistes ja tempokates lavastustes liikuda, näidelda, laulda ega hingata. Tahan pakkuda eeskätt uusi elamusi ja kogemusi, uut nägemust. Kuigi suhtun äärmise respektiga teose originaali, tahan selle sõnumit edasi anda tänapäevases vormis.
Seega on ooperile 21. sajandil ellujäämiseks ajaga kaasa minek lausa hädavajalik?
Minu meelest ühendab ooper parima osa teatrist, muusikast ja kunstist ning võimaldab luua midagi täiesti erakordset. Ma tahaksin, et kui inimene esimest korda ooperisse tuleb, saab ta sellise elamuse, et tahab seda kogeda ikka ja jälle. Selleks peab ta aga tundma, et laval räägitakse asjadest, mis puudutavad tänapäeva maailma, inimesi, teemasid – kus temagi reaalselt elab ja millega kokku puutub. Ning loomulikult peegeldab seda ka ooperi visuaalne pool.
Kuid millegipärast kõnetatakse vaatajat endiselt valdavalt sajanditevanuste ooperite kaudu. Kus on siis praegused aktuaalsed teemad ja heliloojad?
Neid ikka on ka. Mulle näiteks meeldib Jonathan Dove’i ooper «Flight», mis tugineb aastaid Pariisis Charles de Gaulle’i lennujaamas elanud Iraani meespõgeniku elulool. Samuti Mark-Anthony Turnage’i nüüdisooper «Anna Nicole» kõmulisest modellist ja näitlejannast Anna Nicole Smithist. Ameeriklased on üldiselt varmad bestselleriteks saanud kirjandusteoseid filmideks, draamalavastusteks ja ooperiteks vormina, kuid muusikalises mõttes jääb neist tihti midagi puudu.
Milline kirjanduslik nüüdisteos teie arvates ooperilavale toomist vääriks?
Ma ei mõtle praegu kirjandusteosest, vaid aktuaalsetest teemadest, näiteks väga tõsisest, paljutahulisest ja keerukast teemast nagu terrorism ja sellega seonduv. Ma armastan kirjutada ja kuigi ma ei ole veel libretoga kaugele jõudnud, tahaksin sellest koos mõne heliloojaga ühe nüüdisooperi teha.
«Tannhäuser»
• «Tannhäuser» on Richard Wagneri romantiline ooper kolmes vaatuses.
• Maailmaesietendus Dresdeni Hoftheateris 19. oktoobril 1845.
• Esmakordselt esitati Eestis 1853. aastal Tallinnas Laia tänava Revaler Theateris. «Tannhäuser» oli esimene Eestis kõlanud Wagneri ooper.
• Esmaesitus Estonia teatris 1930, teist korda toodi lavale 1942.
• Esietendus rahvusooper Estonias 14. märtsil 2013.
• Dirigendid: Vello Pähn, Jüri Alperten ja Mihhail Gerts.
Lavastaja: Daniel Slater (Inglismaa).
Kunstnik: Leslie Travers (Inglismaa).
Osades: Tannhäuser – Mart Madiste, Mati Turi. Elisabeth, maakrahvi vennatütar / Veenus – Aile Asszonyi, Heli Veskus. Wolfram von Eschenbach – Rauno Elp, René Soom.