Kui teile meeldivad NO99, Von Krahli, Tartu Uue Teatri ja R.A.A.A.M.-i lavastused, kui te käite Baltoscandalil ning igatsete taga Põhuteatrit, siis on aeg teha tutvust Vene Teatriga. Kuldse Maski laureaadi, Krasnojarski Noorsooteatri peanäitejuhi Roman Feodori lavastatud «Antigone» on haarav vaatemäng, mis läheb iga vaatusega aina sügavamaks ja ka paremaks.
Kasutan teadlikult sõna «vaatemäng», sest Feodori lavastus on ülielav, tantsuline, üks efekt ajab teist taga. Lavaline intensiivsus, näitlejate energia ajab üle ääre, seepärast on vene keele kehvemal oskajal «Antigonet» keeruline jälgida – tähelepanu vajab nii lava kui tekst. Ent siin tuleb appi teater, pakkudes sünkroontõlget. Vaatamata sellise tõlke puudustele, soovitan seda kindlasti kasutada.
Sophoklese tragöödial, mis jõudis publiku ette 442. aastal enne Kristust, ja Jean Anouilh’ 1944. aastal valminud samanimelisel näidendil põhinev lavastus jutustabki teada-tuntud loo Antigonest. Ainult et loosse on pikitud näitlejate vaba improvisatsioon Antigone ja Kreoni lapsepõlvest.
Just need estraadilikult koomilised vahepalad peidavad selle lavastuse võtit ja vastust küsimusele, miks valis Antigone kindla surma, kas tõesti ajendas teda venda matma vaid teadmine, et matmata jätmine jätab venna igaveseks maailma hulkuma. Ja miks Kreon hukkab oma poja armastatu, miks ta ei mõista – ehk miks on valitseja(d) selline(sed) tõbras (tõprad), nagu ta (nad) on.
Alina Karmazina Antigone (vaheldumisi Karmazinaga mängib Antigone rolli ka Tatjana Kosmõnina) ja Ilja Nartovi Kreoni roll on võimsad, nad mõlemad on kui kuival kalad, kes püüavad õhku ahmides ellu jääda. Nende üliintensiivset mängu tasakaalustab rahulik kõiketeadev jutustaja, korüfee Artjom Garejevi kehastuses.
Natalja Dõmtšenko pikajuukseline ja habras Ismene pakub kõige/kõigi vastu teismelikult jonnivale, ent samas õigust otsivale Antigonele võrratut kontrasti. Kui Kreoni ja Antigone avavad nende lapsepõlvelood, siis Ismene võti on tema tulevik – «Lili Marleeni» laulu laulev kaunitar vägistatakse.
«Antigone» võimsaima elamuse pakub kolmas vaatus, kui Antigone lugu tuuakse tänapäeva ehk telesõusse, kus otsustav hääl on televaatajatel. Tõsi, see pole ootamatu võte, kuid vaatamata sellele mõjub värskelt ja mõtlema panevalt. Mis tegelikult juhtuks, kui vaatajatele antaks valida süüdimõistetud kurjategija hukkamise viis – kui paljud helistaks ja annaks oma hääle? Kui jõhkrad me tegelikult oleme? Või kas see on üldse jõhkrus?
Roman Feodori «Antigone» on esimene lavastus, mille valis Vene Teatri repertuaari eelmisel aastal kunstilise juhi ametisse kinnitatud Marat Gatsalov, kellelt oodatakse skandaalide ja intriigide küüsis vaevelnud teatrile uut hingamist. Möödunud laupäeval, «Antigone» teise etenduse lõppedes, seisis publik püsti, saalist kostsid braavohüüded. Ent nii esimese kui ka teise vaatuse vaheaja järel jäi osa inimesi kohtadele naasmata.
Gatsalovi uue näoga Vene Teater ei pruugi kõigile, eelkõige sitsisatsilise teatri austajatele, sobida. Ent see on põnev teater. Ja trupp, vähemalt huvitava lavastaja käe all, on Vene Teatril tugev.
Teater
Sophokles, Jean Anouilh
«Antigone»
Lavastaja Roman Feodori. Kunstnik Daniil Ahmedov. Liikumisjuht Olga Privis. Muusika: Aleksandr Žedelev. Valguskunstnik Igor Kapustin
Esietendus 28. märtsil Vene Teatris