Jaan Toominga (1946) ja Evald Aaviku (1941) «Kalliskivi» Tartu Kirjanduse Maja saalis tõestab nn vaese teatri elujõudu ka rikkal ja raiskaval ajal.
Jaan Toomingu ja Evald Aaviku kalliskivi Tartu Kirjanduse Majas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ma ei tea, kas Jaan Tooming oma viimatise lavastuse vormistab vaese teatri vormivõtteid kasutades kehvade olude sunnil või on selle tinginud vajadus vastanduda priiskavale, lagastavale, maailma hävitavale massile. Lavastuses ei kasuta Tooming seekord muusikat, valgust ega kunstniku joonistatud dekoratsioone.
Laval, publiku ees, on üksik vana mees, hing alasti. On Evald, on Jaan ja on need mehed, kes selles parves lendavad. Evald on oma riietes, neissamades, millega kõnnib Tartu tänavatel, käib ostukeskustes, raamatukogus ja Tartu Uues Teatris. Eriliseks teeb vana mehe see, millest ta räägib, ja see, kuidas ta seda teeb. Imelik isegi mõelda, et kui Evald seda juttu tänaval möödujatele räägiks, öeldaks ta kohta «hull Evald»...
Kuulates tema juttu seal vanas saalis, kus kõnelenud nii kirjanikud, nuhid kui KGB töötajad, tuli meelde mõelda meie luuletajatele-prohvetitele. Kuigi tekst sellest märku ei andnud, tundus mulle, et kõik, mida kuulen ja näen, on seotud Uku Masingu luuletusega «Tontide eest taganejate sõdurite laul».
Pole hoolt, kuhu sureme viimaks, sest veri on otsatult hell,
kui me osanud pilgata vaenlast, siis kumiseb julgustav kell.
Mis siis sellest, et ees on vaid ootus ja järgi on suitsune tuul,
sest me sydamed kunagi õitsvad ju Jumala jäädaval puul.
Kavaleht ütleb, et selle loo on kirjutanud Jaan Tooming, kasutades enda, Fjodor Dostojevski ja Clive Pontingu mõtteid. Üks Tartu murdes muinasjutt on selles loos ka.
See, kuidas näitleja Evald Aavik selle monoloogi esitab, ei jäta mingit kahtlust selles, et temagi on mõelnud samadele asjadele ning nii saab esitatust ühe põlvkonna maailmanägemise ja tundmise omamoodi kvintessents.
Jaan Tooming küsib, kirjutab selle küsimuse üles ja siis Evald mängib selle küsimuse teatris valusalt suureks: «Kas ma olen sündinud selleks, et näha kõike seda, näha inimkonna ummikseisu ja tormamist kuristikku, sündinud selleks, et taibata paratamatut hukku, lootusetust tulevastele põlvedele?!» Ja see kõlab vana mehe Evaldi suus nii, nagu see oleks tema oma valu ja vaev, ning nende tuhandete samasuguste vanameeste mõttena ka.
Priiskava maailma huku hullus vaese teatri vormis Tartu Kirjanduse Maja saalis, eriti just selles saalis, võiks mõjuda suure trööstitu üldistusena. Võiks mõjuda isegi loosunglikuna ja Eesti kontekstis kohatuna. No kuidas saab üks eestlane, kellele on pähe taotud, et sureme rahvana välja, kui me usinasti lapsi ei tee, tõsiselt võtta mõttekäiku, et maailmas on umbes seitse miljardit inimest ja seda koormust ei kannata planeet Maa lihtsalt füüsiliselt välja. Ei kannataks, kui sama sigimise ja õgimise trall edasi kestaks... Hää küll, ka seda ütleb vana mees saali keskel seistes, et päevas sündivat maailma 200 000 last, kellest kolmandik tuleb siia ilma juhuslikult ja vastu nende vanemate tahtmist.
Kavalehel on kirjas, et kui sündimine samas tempos jätkub, olevat meid 150 aasta pärast planeedil Maa 296 miljardit. See on reaalsus, argipäev ja teadus, mis mõjub väikeses Tartus ja eesti keeles öelduna teatraalse liialdusena, aga on ometi mõjult jubedalt ohtlik ja hoiatav. Vägisi läheb mõte kirjutades sinna, et kui me tarkade parteilaste propaganda töö tulemusena sünnib teise miljoni esimene eestlane, on maailma püsimise kriitiline piir ületatud. Mida siis teha?
Evald Aavik teeb oma näitlejatööd, mängib vanameheks olemist nii meisterlikult, et isegi see absurdne mõttekäik tema suus, et maailma päästaks, kui 6,5 miljardit inimest hakkaksid munkadeks ja nunnadeks (ja elaksid kloostris maailma eest palvetades, ning ülejäänud poolel miljardil oleks sünnitamise kvoot kaks last – üks kloostrile, teine ilmale), ei tundu ülepingutatuna ega lihtsalt võluva mõttekäiguna. Mingi tõde on selles jutus sees, kui kuulata seda rääkimas just elukogemuse ja lavakogemustega Evaldit.
Enne kui lõpetan, tahan ära öelda, et praeguse noorema põlve erksamate kultuuriesindajatega aja peale võidu jooksma see vanem tark seltskond ehk ei kõlba, aga vaimuerksuselt kõnnitakse küll ühte sammu, ehk pisut ollakse vahel eeski. «Kalliskivi» lavastus seda teadmist vaid kinnitab.
No näiteks lavastaja Toominga meistriklassi näitena detail. Vana mees kraamib oma kilekottidest lauale raamatuid ja ajalehti, paneb ajalehed saalis olevasse kaminasse põlema, aga ses kotis on ka pisem kilekott kirjaga Aphoteka, mis kutsuvalt tablettidest krõbiseb.
Selliseid näiliselt pisidetaile on lavastuses rohkesti, nii nagu ka olemiseseisundeid ja häälevärve.
Kõik see kokku oleks lootusetust süvendav, kui poleks etendust lõpetavat ajanihke-muinasjuttu. Seda, kuidas Evald seda jutustab, ei saa kirjeldada, aga lugu ise on sellest, kuidas munk ihkab kloostrist välja, lähebki ning jääb jõe ääres linnuga rääkima. Siis on käes õhtu ja munk ei leia enam kloostrisse tagasiteed. Kui ta viimaks kohale jõuab, et tunne ta enam ära seda maja ega neid inimesi. Lõpuks selgub, et päev, mille ta linnukesega juttu ajades veetis, oli kestnud 300 aastat.
«Kalliskivi»
Lavastaja Jaan Tooming
Näitlejatöö Evald Aavik
Esietendus 7. aprill Tartu Kirjanduse Majas