Mart Kase uuslavastus on oma sõnumi, hoiaku ja ebarutiinse algusajaga (hommikul kell 8.15) üldise ühiskondliku pessimismi taustal sümpaatne nähtus, jätkates nõnda NO-teatri varasemate innovatsiooniutoopiate rida.
Innovatsioonist – hommikul kell 8.15
26. mai 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Dialoog on teravmeelne ja sündmustevaese tegevustiku kiuste suudavad kõik neli näitlejat end veenvaks mängida, pannes kohati uskuma, et laval esitatud ajurünnakud ongi spontaansed.
Tulevikku suunatud lõpumoraal on oma plakatlikkusele vaatamata eeskujuäratav, sest näiliselt jabura idee – «ausa tagasiside teenust» osutava büroo (ATS) – teostamisprotsessile on tänu visionääride loovale süüdimatusele ja sleppe eiravale positiivsele naiivsusele leitud lavavaste.
Avamata jäävad silmad
See eeskuju nakatab. Paraku mitte kauemaks kui lõpuaplausi kestus.
Loomulikult ei saa ükski teatrilavastus maailma muuta, kuid tugeva järelelamuse tunnuseks on enamasti loov selgusehetk, mis parimal juhul veel mõnda aega pärast etendustki end igapäevastes eluvalikutes meelde tuletab, või siis kogum pakitsevaid küsimusi, mis ei oota vastukaja enam teatritrupilt, vaid omaenda tegudes.
Kui tugev kunstielamus võiks tekitada diskussiooni või avada silmad mingite senitundmata nähtuste suhtes, siis «Startup», vaatamata lennukale ideedetulvale ja lausa näpuganäitavale sõnumile, seda tunnet ei tekita.
Kuidagi kohatu tundub autorile ette heita, et ta teab liiga hästi, mida öelda tahab. Sest mida talt siis õigupoolest veel tahta? Äkki näiteks seda, et tee selle teadmiseni oleks valulikum.
Mitte sadismist, vaid seepärast, et teatrist on naiivne oodata üksnes häid ideid, pigem sooviks sealt tagasipeegeldust sellele, miks head ideed teostuda ei taha. Sellele, mis siis inimeses ikkagi innovatiivsusele ja avatusele vastu sõdib, et suuta siis saadud impulsilt edasi mõelda ning enesesse vaadata.
Ebaõiglane oleks öelda, et Mart Kasel ei ole selle teemaga seoses midagi valutanud. Ometi jääb mulje, et tal on lõppeesmärk kindlalt silme ees olnud ja kogu protsess selleni jõudmiseks ongi otseteena näidendiks kirjutatud, jättes tagaplaanile selle temaatika teatripärase pooluse, võimalikud inimloomusest tulenevad tõrked ja väljakutsed.
Mõnes muus olukorras oleks ehk kohatu näidendile konfliktitust ette heita, sest teater võib ju toimida ka üldse ilma tekstita, «Startup» on aga klassikalises mõttes puhas konversatsioonidraama. Loomulikult ei toimu ka laval esitatud ajurünnakud ilma vastuoludeta, aga need on sellised… kohustuslikku laadi.
Innovatsioon – imelihtne?
Neis ei tõuse esile see, miks ikkagi enamik inimkonnast ei saa öelda: «Innovatsioon, see on imelihtne!» Millest tulenevad need kammitsevad aspektid ning kas rumaluse, laiskuse ja raamides mõtlemise vastu on tõesti leiutatud mõni tablett?
Lavalised konfliktid jäid esmaemotsiooni tasandile ja kui taotluseks oligi tagurlikuna näidata traditsioonilisi ja konservatiivseid mõttesuundi, siis ei saanud need piisavalt hääleõigust. Alexile (Gert Raudsep), kel enim selleteemalisi kõhklusi tekkis, oli selleks antud liiga vähe teksti ja talle veel laval «Tõde ja õigus» pihku pista on pisut õõnsalt deklaratiivne.
Lavastus algab matemaatikatunnis, kus hallipäine õpetaja annab auditooriumile ülesande leida teatriruumi ehitamiseks optimaalseim lahendus, rõhutades seejuures neljanda seina avatust. Loodan, et nimetatud tegelane ei pidanud lavastuse kontseptsioonis esindama neid vanu ja kammitsevaid väärtusi, mis pärsivad uuenduslikke utoopiaid loodusseaduste meeldetuletamisega.
Uuslavastus
«Startup»
Autor-lavastaja Mart Kase
Kunstnik Kairi Mändla
Osades Kristel Leesmend, Jaak Prints, Bert Raudsep ja Gert Raudsep
NO99 teatri esietendus 19. mail
Niine 11 asuvas hoones