Pimedad mänguhoos

Verni Leivak
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Puhub juba pool sajandit: Eduard Borissenko astub orkestri koosseisus ette ka tuleva nädala lõpul Tallinna lauluväljakul peetaval festivalil «Puude taga on inimene».
Puhub juba pool sajandit: Eduard Borissenko astub orkestri koosseisus ette ka tuleva nädala lõpul Tallinna lauluväljakul peetaval festivalil «Puude taga on inimene». Foto: Михкель Марипуу

Täisverelist elu võib elada ka pimedana. Arter veendus selles, külastades Põhja-Eesti pimedate ühingu puhkpilliorkestri proovi.

Tallinnas Tondi tänava pimedate ühingu saalist on reede õhtul kuulda, kuidas 56 aastat tegutsenud puhkpilliorkester kokkumängu harjutab. Arvata, et nägemispuudega mehed ja naised tuimalt vaid marsse kütavad, on ekslik. Teenekas puhkpilliorkestrite dirigent Vello Loogna kinnitab, et kindel koht repertuaaris on ka valssidel, polkadel, estraadlikel lugudel ja isegi «Orjade kooril» Verdi ooperist «Nabucco».

Üllatusena selgub, et pimedaid või nägemispuudega muusikuid on ligi 30 orkestriliikme hulgas vaid üksikuid. «Sajaprotsendiliselt pimedate orkestrit Eestis polegi. Kui mina siia 1967. aastal juhatama tulin, oli 20 protsenti pimedaid, aga sõjainvaliidid on manalateed läinud. Nüüd on meil pimedaid vaid kolm-neli ja Tartu samasuguses orkestris neli-viis protsenti,» räägib Loogna.

Orkestriproovis tehakse vaheaeg. Tagumises reas istunud mustade prillidega mees paneb trombooni kõrvale ning astub päris kindlal sammul ukse poole, et selga sirutada.

Miks tema sammud nii kindlad on, selgub üsna pea – Eduard Borissenko on orkestris mänginud juba üle 50 (!) aasta ning sajaprotsendiliselt pime mees tunneb siin valge kepitagi iga nurka ja nurgatagust. Ja ega võõras seda tegelikult kohe märkagi, et pimedate ühingu koridori põrandal on juhtliistud, mis aitavad ruumides julgelt orienteeruda, vältimaks põrutamist vastu seina või ust.

Valgusest pimedusse

Eduard Borissenko oli 13-aastane, kui nägemise kaotas. «Leidsin ühest kuurist Saksa mereväe valgustusraketi, tikudki olid käeulatuses, ja rakett plahvatas. Nägemisest jäin ilma silmapilkselt, äkitselt sattusin valguse käest pimedusse,» meenutab ta.

Oli 1961. aasta juuni, samal aastal õppis ta poolteist kuud Leningradi pimedate koolis, kuid koju naasnuna hakkas töötama harjavalmistajana. Ning kuigi muusikategemisega polnud mehel varem mingit kokkupuudet, sai temast puhkpilliorkestri liige.

Maailma tunnetamine muutus Borissenko jaoks kiiresti ning põhjalikult. Algul terendanud lootus nägemise taastumisest luhtus, aga edasi elama ju pidi, ning põhiliseks abimeheks sai talle valge kepp. Ent orienteeruda aitab ka helide maailm, ja eks helid ümbritse teda ka orkestriproovis.

«Mulle anti algul teine tenor pihku, õpetati puhuma ja sain mälu järgi partiid selgeks. Praegu õpin uusi lugusid nii, et Vello Loogna toksib klaveril noodid ette, mina salvestan selle diktofoniga ja siis kodus õpin pähe,» selgitab Borissenko.

Trombooni tekitatava heli kõrgusi saab muuta liugleva toru ehk kulissi abil ja sellel on seitse positsiooni – need tuli samuti selgeks õppida. Praeguseks on Borissenko 20 aastat isegi Aldo Meristo estraadiansamblis mänginud, ja mitte ainult trombooni, vaid ka löökriistu ja trompetit.

Iseloom annab jõudu

Pimedate puhkpilliorkestris istub Eduardi kõrval tema nägemisjäägiga abikaasa Valentina, kes mängib kellamängu. Paar kohtus 12 aastat tagasi ühel toimetulekukursusel. Nad abiellusid, mis sest et oma naist pole mees kunagi näinud.

«Kuid maailm oma värvidega on mul küll meeles,» tunnistab Borissenko. «Usun, et elus edasiminekuks annab mulle jõudu mu iseloom. Tahan hea olla, teistele head teha, kuigi samas olen n-ö kergesti süttiv inimene, kui mulle miski ei meeldi.»

Vello Loogna ütleb, et pimedate orkestri pillimeestele meeldivad eeskätt kurvad ja meloodilised lood. «Need kuidagi liigutavad hinge,» sõnab ta. Ent orkestri kullafondi kuuluvad pigem rõõmsameelne Ernst Urbachi «Per Aspera ad Ast­ra» ja Voldemar Reimaa «Pimedad mänguhoos», mis spetsiaalselt Põhja-Eesti pimedate ühingu puhkpilliorkestrile kirjutatud.

Pimedaid muusikuid

Ray Charles (1932–2004) oli pikka aega maailma eakaim pime popstaar – pianist ja laulja, kes jäi üheksa-aastaselt pimedaks, kaotas vanemad 15-aastaselt ja ilmutas esimese singli kaks aastat hiljem. Tänu Charlesile tekkiski mustanahaliste popmuusika ehk soul. 1960–1975 pälvis ta lausa kaheksa Grammyt. Paar aastat enne surma esines ta ka Tallinnas.

Jose Feliciano (1945) sündis pimedana Puerto Ricos, kuid kasvas üles USAs. 1968 sai ta kuulsaks televisioonis USA rahvushümni soul-versiooni esitamisega. Samal aastal pälvis kaks Grammy auhinda, kuldplaate on mehel 30 ringis. Feliciano, kes põimib afroameerika ja ladina-ameerika folkloori elemente, kuulsus põhineb paljuski just laulude tõlgitsemisel.

Stevie Wonder (1950) on USA muusik, laulja ja helilooja, keda peetakse kõigi aegade mõjukaimaks pimedaks lauljaks. Oma esimese hitiga sai ta kuulsaks  juba 1963. aastal. Ta on loonud laule nii enda kui ka teiste tekstidele ning lisaks laulmisele mängib  suupilli, klaverit, orelit ja trummi.

Andrea Bocelli (1958) on kümne aasta eest Tallinnaski esinenud itaallane, kes jäi pimedaks 12-aastaselt jalgpallimängus saadud põrutuse tagajärjel. Ta omandas juristi kutse ja hakkas tegelema oma huviala – muusikaga, võttes eratunde. Restoranides laulmist alustanud mees on saavutanud tenorina maailmakuulsuse.

Allikas: www.ppy.ee

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles