Eesti proge lugu

Pantokraator tänavustel tartu muusikapäevadel. Foto: www.panto.ee

Erik Sakkov

«Pantokraator»

Sari Valge Raamat

Elmatar

221 lk

Kaasas kogu

Pantokraatori muusika 3 CD-l

Samal ajal kui Kaseke ja In Spe hoidsid Eesti progressiivses rokkmuusikas lati profikõrgusel ning Mess ja Ruja olid juba eelmisel kümnendil teinud intellektuaalses rokis heas mõttes hulle asju, treisid ja haamerdasid Pantokraatori poisid üksteise lastetubades-garaažides keel- ja löökpille, ehitasid ise oma esimese süntesaatori. Ja kuulasid samal ajal Genesist ja Yesi. 1983 toimus Pantokraatori esimene kontsert tollase Tartu 12. keskkooli aulas.

Kui suur oli vahe 80ndate esimesel poolel Eestis ülipopulaarse ja megaprofessionaalse intellektuaalse roki põhiskene ja nullist pihta hakanud Pantokraatori koolipoiste vahel, annab aimu lõik raamatust, kus autor, Pantokraatori eestvedaja ja klahvpillimees läbi aegade, Erik Sakkov kirjeldab omaenda pillimängumetoodikat.

Bändi esimene klahvpill oli nii algeline, et tegi häält ainult kahe sõrme all korraga, see aga klappis hästi tollal 15-aastase Eriku mänguoskusega.

Võte raamatust: «Kui pill teeb korraga häält ainult kahe sõrme all, siis ei ole mõtet kõigi kümne sõrmega pilli seljas elada. Tuleb teha kahesõrmelugusid. Seetõttu on paljude Panto lugude rifid naljakas segu vasaku ja parema käe kasutamisest vaheldumisi nagu mängiks klahvidel trummi. Nii sai pilli võimalusi paremini kasutada ja tulemus oli igati... omanäoline. Aga siis, kui oli vaja akordi võtta, sibasid Eriku käed pöörase kiirusega kõigi vajalike klahvide vahel nii, et tekkiv ludin meenutaks akordi. Hiljem, kui Erikul tekkis vajadus mõningaid partiisid koolitatud klaverimängijale seletada, selgus, et selliste imevigurite mängimine on õpetatud inimesele raske. Sest nii ei tehta! Erik omakorda ei saa tänase päevani hakkama ka kõige lihtsama bluusiga, sest tal pole õrna aimugi, kuidas see käib.»

Mõne aastaga sai Pantokraatorist tähenduslik bänd, nad tähendasid noortele üht-teist kultuurimajades ja festivalidel Rock Summerini välja. Nad kombineerisid regilaulu ja progerokki, ning ehkki rahvamuusikat ja rokki on Eestis kogu aeg olnud kombeks segada, olid Pantokraatoril meeldejäävad lood ja algsest amatöörlusest tulnud uljus imelike palade tegemisel.

Nende esimene album «Tuba tuules» ilmus 1990, peal näiteks «Pastoraal», «Sõjalaul», «Sundimatu jutustus tõelisest kevadest» jm. Mõndagi nende suuremat lava- või raadiohitti seal polnud või polnud neid veel tehtud: «Vaim raiskub roojusse», «Nüüd möllab see maailm», «Mis võim lõikab kasu?», «Õhtu Valgas»...

Raamatu vahel on ka Pantokraatori värske album, kus uus koosseis (põhikoosseisust on järel Lauri Saatpalu ja Erik Sakkov) esitab palu, millest näiteks «Päike mu päike» või «Tule tule» on igati vana hea Pantokraatori tasemel – kõlades seejuures suht tänapäevaselt.