Maalikeskne ja paljastuslik näitus

, kunstikriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Enn Põldroosi maal «Superego».
Enn Põldroosi maal «Superego». Foto: Repro

Aastanäitustega, olgu selle etteantud teemaks mis tahes, on alati üks ja seesama mure: ühtlaselt head ja terviklikku väljapanekut ei ole pea kunagi võimalik saavutada – kes tõlgendab teemat juba valmis olevate tööde kohaselt, kes võtab kõike liiga sõna-sõnalt, kes ei ole üldse millestki aru saanud jne. Päris vaba ei ole sellest patust ka Tallinna kunstihoones ja ArtDepoos äsja üles seatud Kunstnike Liidu aastanäitus «Enesepaljastus».





Kuraator Vano Allsalu seisis kindlasti raske ülesande ees, püüdes kokku toodud töödest teha sobilikku valikut, mis mahuks ka kasutada olevatesse ruumidesse. Samas ei ole siinkohal ka mingit põhjust kuraatori kallal norida, sest lisaks temale oli töid selekteerimas ka KLi žürii, kellel on alati konsensuslikud maitse-eelistused.

Allsalu ise ütleb: «Näituse läbiv idee ja eesmärk on suunata kunstnikke ennast paljastama – olgu vaimses, sotsiaalses või puhtkunstilises tähenduses. Ühtlasi on tegemist arutlusega kunstnikuks olemise ja kunstniku rolli üle muutuvas maailmas...»

Enesepaljastusest ei pääse


Põhimõtteliselt mahub sellise üldise teemapüstituse alla ükskõik mis, sest kunstniku iga töö on vähemal või rohkemal määral enesepaljastus. Kui miski selles kontekstis võis määravaks kriteeriumiks olla, siis on see ainult esitatud tööde kunstiline tase.

Muidugi võib sellist suurt ülevaatenäitust vaadata ka kui omamoodi sotsiaalset üritust, mille avamisele kogunevad paljud, kes muidu ühistele näitustele ehk ei sattugi; kui omalaadset initsiatsiooniüritust, kus klassikute kõrval on omi töid välja saanud panna ka noored jne.
Ja ehkki selline näitusevorm ei ole enam aastaid leidnud radikaalsemate kuraatorite-kriitikute (ja mitte ka kõigi kunstnike) silmis armu, on tal ometi  kunstnike meie-identiteedi tarvis oma roll.

Mingi pretensioonika kammertooni võib tabada kohe näituse alguses Piret Räni «Anti-intellektualismi manifestist», kus ta deklareerib, et «ärgem andkem kogu võimu kunstnike üle niivõrd väikesele sihtgrupile. Meie, kunstnikud, oleme rohkem väärt kui paari­kümne egoisti (s.o kunstiteadlase ja -kriitiku – T. V.) heakskiit; toogem looming tagasi inimeste juurde» jne. Ega ma päriselt Räni murest aru ei saagi – ei ole küll kuulda olnud, et mõni «egoist» oleks  tal keelanud oma loominguga inimeste juurde minna. Soovitaksin jätkuvalt kõikvõimalikke laatasid ja  rändnäitusi kui ammu läbiproovitud mooduseid.

Hoopis arvestatavamaid enesepaljastuslikke töid on aga esitanud teised. Esmalt salakirgedest. Kui Andro Kööbi juukse-fetišism  on suhteliselt laialt levinud, siis Signe Fideelia Rootsi kogumiskirg (tualettpaberirullide jäägid) on suhteliselt harva esinev nagu sellest alasti lebades rääkiminegi. Silma see jäi, ja polegi tähtis, kas ta neid tegelikult ka kollektsioneerib või mitte. Keha-fetišismi valdkonda kuulub René Kari füüsise tuleviku suhtes mitte ülemäära optimistlik väljapanek, ehkki samas eksponeeritud maal «Wonderland 2»  ei lase liiga kurvameelseks muutuda.

Tuntud nimed ja käekirjad


Enesepaljastuslikult kriipivad on Bie Erenurme töö «Kaanid» ja eriti «Haav I – II».  Selline tingimusteta enese eksponeerimine on tal ilmselt kunstnikuks olemise pärisosa, vähemasti räägivad sellest ka ta varasemad tööd ja näitused.  Mingi väga olulise sammu on edasi liikunud minu nägemuses ka Tiina Tammetalu, kelle kaks maali «Keisrinna Cixi kiire pulss» on palju huvitavamad kui mitmed varasemad väljapanekud.

Maali ongi sellel näitusel suhteliselt palju. Enamasti kõik tuntud nimed, aga ka selgelt äratuntav käekiri. Küll mitte kõikide puhul: Rauno Thomas Moss sootumaks teistsugusena, kui teda harjutud nägema, sama käib ka Tiiu Pallo-Vaigu kohta, Lapin on oma koodidele leidnud juurde mitmed huvitavad lisaelemendid jne.

Eraldi vääriks väljatoomist aga veel Mara «Enesehaletsuse vang», Kaarel Kurismaa «Loojangumees» ja August Künnapu «Aive Võsu rannas», mis toimivad päris vahetult. Intrigeerivalt mõjub kindlasti ka  Nadežda Tšernobai töö «Lugu ulguvast koerast», milles kätketud jõulisus osutab, et  lähitulevikus saame temast palju enam kuulda.

Ja muidugi ei ole kuhugi jäänud nn naisaspekt. Olgu siis naiskunstnikuks olemine (Tiiu Kirsipuu, Terje Ojaver), kodused võimuküsimused (Anne Parmasto) või vormi aetav keha  (Kai Kaljo) jmt. 

Lisaks kõigele eelnevale leidub ülevaatenäitusel veel esoteerilist kunst ja palju muudki. Kui Jüri Ojaveri installatsioon «Kahe puu vahel» on oma teostuses teravmeelne ja ilmselgelt vaatajat veidi pitsitav, siis tahab praegune näitus tervikuna ühes oma suure hulga eri autorite töödega selle teose vägisi harali kiskuda.

UUS NÄITUS
Eesti Kunstnike Liidu aastanäitus «Enesepaljastus/Self-exposure»

Tallinna kunstihoones ja ArtDepoos 3. juuni – 5. juuli

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles