Veneetsia biennaal ehk maailmu luues – keskpärane

, kunstiteadlane
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Veneetsia 53. biennaal.
Veneetsia 53. biennaal. Foto: Repro

Daniel Brinbaumi kureeritud 53. Veneetsia biennaal on tõepoolest paljulubava pealkirjaga – «Making Worlds» (Tehes maailmu). Võiks ette kujutada näitust, mis koosneb utopistlikest visioonidest, ajutisi maailmu loovatest töödest, maailma mikromudelitest, sotsiaalsetest eksperimentidest jne. Kuid tegelikkus on kaugel sellest.





Kuraatorinäitus nii Arsenales kui ka Giardinis biennaalipaviljonis koosneb suuresti modernismiga formaalsel tasandil flirtivatest töödest, mis hõljuvad kusagil postajaloolises kosmoses ja millel on maailmaga või maailmade loomisega umbes sama palju tegemist kui jänesel lugemisega. 

Suurushullus

Kuraator tahab meile mõista anda, et kunstniku iga puudutus – «mõned märgid paberil, vaevalt puudutatud lõuend», kui kasutada tema saateteksti – on juba maailma loomine, «juhul kui me võtame seda tõsiselt».

Paraku ei ole selline lähenemine siiski kuigi tõsiselt võetav. Minule isiklikult tundub maailmade loomine olevat siiski mõnevõrra keerulisem protsess kui konservatiivse neomodernistliku kunsti lõputu rehabiliteerimine, mis hoolimata hävitavast kriitikast sai alguse eelmisest ebaõnnestunud Documental ja jätkus viimasel Berliini biennaalil. Loodetavasti päädis suurnäituste kompulsiivne sund flirtida modernismiga nüüd siin.

Kuraatorinäituse Giardinis juhatavad sisse kaks suurt neomodernistlikku installatsiooni – Tomas Saraceno abstraktne struktuurinstallatsioon, millel väidetavalt olevat ka mingeid utopistlikke dimensioone, ning Guytoni/Walkeri popstraktsioonidel põhinev modernistlik installatsioon.

Eksponeerituna näituse sellises sissejuhatavas faasis, võib neid töid pidada igal juhul manifestatiivseks, mis peaksid iseloomustama kuraatori mõtet kõige paremini.

Seda enam, et Arsenales hakkab näitus lihtsalt pihta, ilma pikema sissejuhatuseta. Samas oli kuraatoril näituse struktuuri ikkagi peidetud võimalus, mille ta jätab kasutamata: kuraator eksponeerib rootsi klassiku Öyvind Fahlströhmi «maailmakaarte», mis mudeldavad maailma, kasutades popilikke koomiksilaadseid võtteid.

Neil 60- ja 70ndatest pärit «seostekaartidel» näitas Fahlström, kuidas maailm toimib, asjade põhjuseid, seoseid ja tagajärgi. Selline dehierarhiseeritud ja seoseid eri punktidesse välja kiirgav risomaatiline maailma kaardistamise viis ei tule kõne allagi näiteks raamatu hierarhilise ülesehituse puhul. Just siit võinuks kuraator otsida maailmade mudeldamise meetodeid, mitte aga kuulutada igat suvalist kunstiteost omaette universumiks. 

Pärleid ka


Näitusel leiab kahtlemata pärleid – imelik, kui neid seal üldse poleks –, kuid terviku nüridus nivelleerib need. Bestue ja Vivese video «Actions at Home», mis kujutab kunstnike kodus, suletud maailmas, etendatud absurdseid aktsioone või Keren Cytteri Cassavetese ja Trieri filmikeelega flirtiv painajalik luupfilm, neurootiline perekonnadraama, jäävad üldise modernistliku keskpärasuse varju.

Lühikese artikli raames ei jõua kahjuks puudutada rahvuspaviljone, kuid kahtlemata tähelepanuväärseimad nende hulgast, mida juba olen jõudnud külastada, on Serbia, Poola, Taani, Kanada ja Saksamaa.

Veneetsia biennaal
•    rahvusvaheline kujutava kunsti suurnäitus alates aastast 1895
•    tänavune, 53. biennaal avati
7. juunil ja kestab 22. novembrini
•    kuraator on rootslane Daniel Birn­baum
•    Eestit esindab Kristina Normani «After-War», Eesti projekti kuraator Marco Laimre

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles