Positivus jäi napilt ellu

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ajab asju: Positivuse festivali peakorraldaja Girts Majors oma kontori ees Riia tööstuslinnakus. Juba praegu teeb ta ettevalmistusi tuleva aasta muusikasündmuseks.
Ajab asju: Positivuse festivali peakorraldaja Girts Majors oma kontori ees Riia tööstuslinnakus. Juba praegu teeb ta ettevalmistusi tuleva aasta muusikasündmuseks. Foto: Kaspar Jõgeva

Tagantjärele on festivali peakorraldaja Girts Majors ülimalt tänulik bändidele, partneritele ja teistele, kes pärast 2007. aasta festivali tema projekti endiselt mõistvalt suhtusid. Seda põhjusel, et rahaasjad saadi paljude partneritega klaaritud alles tagantjärele. Pangad sellistele üritustele lahkelt pappi ei paku.

Uskumatu miljöö

Kell on veerand üks, kohtumine Girts Majorsiga pidi algama 15 minutit tagasi. Keeran kõrvaltänavale, mille aukudest ei läheks valutult läbi linnamaasturgi, rääkimata sõiduautost. Manööverdan kraatrite vahel ja peatun. Viibin tööstusrajoonis, ümberringi mahajäetud hooned, mille seinad mõne kopapauguga ümber lükkaks. Nende sekka jääb üks renoveeritud tootmishoone, mis meenutab stiililt Lutheri kvartalit.

Helistan Majorsile. Kirjeldan ümbritsevat miljööd, ning tema arvates olen õiges kohas. Kõnnin ümber nurga ja märkangi tumedapäist sinise T-särgiga meest lehvitamas.

Vahetame viisakusi ning küsin: «Miks te oma kontori nii keerulisse kohta olete paigutanud?»

Majors vastab, et see on ju jalgrattasõidu kaugusel kesklinnast ja… Seda polegi tegelikult tarvis rääkida. Oleme astunud paar sammu edasi ning märkan tootmishoone siseõue. Ülalt paistab päike, vahepealsete korruste rõdud avanevad hoovi, jalge ette on paigutatud potid õitsvate lilledega.

«Siin peame afterparty’sid,» teatab Majors.

Idülliline asukoht, tuleb nentida. Astume esimesel korrusel paikneva kontori uksest sisse. Majors pakub juua. Küsin vett. Ta on üllatunud ning pärib korduvalt, ega ma midagi rohkemat soovi.

Ainult üks probleem

Majors räägib, et on koos paari partneriga kontserte korraldanud juba kümme aastat. Positivuse festival oli lihtsalt loogiline jätk. Eeltöö andis võimaluse kasutada Riia piirkonna alternatiivmuusikahuvilisi n-ö kandva publikuna ka Positivusel. Majors meenutab, et 2007. aastal oli tegu väikefestivaliga, mille külastajate arv oli paar tuhat inimest. Peaasjalikult oligi tegu inimestega, kes varem Riia kontsertidest osa võtsid.

«2007. aasta oli viimane aeg seesuguse projektiga alustamiseks. 2008. aastal alustades poleks me ellu jäänud,» ütleb ta ning viitab majanduskriisile. Ta räägib, et festivali esimesed kolm aastat olidki majanduslikult väga rasked. Positivuse korraldamine nõudis raha. Palju raha. Majorsil endal seda polnud, pangad aga nõnda riskantseks äriprojektiks laenuraha ei loobi. Isegi mitte buumiajal. Seetõttu tuli tülitada sõpru-tuttavaid.

Esmalt oligi tarvis üritus lahti mõtestada – milline on festivali fookus? Tuli välja selgitada, kas korraldada üritus linnas või maal. Paika panna sihtgrupp ning muusikastiilid, mida festivalil esitada.

Neil oli üks probleem. Korraldusmeeskonnast oli vaid üks inimene ise mõnest festivalist osa võtnud. Aga õnneks võtnud osa ühest Euroopa suurimast, Glastonbury festivalist.

Ühtäkki otsustasid nad oma partneritega, et tegu peaks siiski olema maapiirkonnas korraldatava üritusega. Salacgrīva kasuks otsustati, kuna see paikneb mere ääres ning Tallinna-Riia maantee võimaldab üritusele hõlpsasti ligi pääseda. Alles hiljem selgus, et Salacgrīva oligi ainuõige valik.

Kõige enam külastajaid tuleb Majorsi kodumaalt, Lätist. Teiseks suuremaks sihtgrupiks on eestlased ning kolmandaks soomlased. Leedukad on alles neljandad, ent ka Vene turg on oluline.

«Leedukate ja poolakate muusikamaitse on eestlaste ja lätlaste eelistustest erinev,» selgitab Majors.

Eesti okupatsioon

Tuleva aasta festivali korraldamine juba käib ning lõviosa tööst tehakse just selles kontoris.

Sageli tuleb nimekamate artistide meelitamiseks alustada läbirääkimisi aastaid enne festivali. Nõnda toodi kohale ka Noah And The Whale, keda sooviti tegelikult esinemas näha juba 2012. aastal, kuid siis saadi eitav vastus. Probleemiks on lihtsalt tõik, et Euroopa suurimad festivalid toimuvad pea samal ajal. Positivusega samal ajal peetakse Ostrava festivali Tšehhis, Gurteni festivali Šveitsis, Vieilles Charrues’ festivali Prantsusmaal… Seda nimekirja võib jätkata. Majors ei pea murdma pead, kuidas teistega publiku pärast konkureerida, kuid konkurents artistide saamiseks on tihe ja vaevalt olukord tulevikuski muutub.

Pärin Majorsilt toitlustajate kohta. «Ma ootasin seda küsimust,» vastab ta ning räägib, et see on iga festivali puhul üks võtmeküsimus. Toitlustajaid on üritatud väga hoolikalt valida, et menüü erineks tavapärasest. Nende puhul hinnatakse eelkõige seda, et toitu tehtaks südamega ning pakutaks ehedat kaupa. Sealjuures ei jäta mees mainimata oma rahulolu, et esimest korda festivali ajaloos õnnestus tänavu ka ühed Eesti toitlustajad kohale meelitada. Ta on selle üle siiralt õnnelik ning soovib eestlastega kindlasti koostööd jätkata.

Muuhulgas meenutab Majors, et aastakümnetetagune Rock Summer oli ainsaks eeskujuks Baltikumis, kuna varem polnud keegi midagi sellist teinud. Tal on kahju, et Makarovil tänavu nõnda hästi ei läinud.

«Vahel on hakanud tunduma, et asjaajamine eestlastega on lihtsam kui lätlastega,» räägib Majors. «Endamisi oleme naljatlenud Eesti okupatsiooni üle. Igal aastal tuleb teid oma piirist lõuna poole aina enam, aga see on kahtlemata hea,» naerab Majors. Ning soovitab Riiga tagasi sattudes kindlasti helistada.


Positivuse festival

•    Toimub alates 2007. aastast, juulikuu kolmandal nädalavahetusel

•    Asukoht: Salacgrīva, 15 km Ikla piiripunktist lõunas

•    Muusikastiilid: indie, popp, folk, elektro jt

•    Külastajate arv: umbes 40 000 inimest päevas

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles