«Talgud» - elurõõmus, aga minoorne

Pille-Riin Purje
, teatrikriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Veel täna, reedel ja pühapäeval etenduvas lavastuses «Talgud» mängivad Andres Raag, Hannes Prikk, Lee Trei ja Allan Noormets.
Veel täna, reedel ja pühapäeval etenduvas lavastuses «Talgud» mängivad Andres Raag, Hannes Prikk, Lee Trei ja Allan Noormets. Foto: Silver Vahtre

Kuressaare Linnateatri suvelavastus lähtub kohavaimust ja kõnetab saarlasi vahetumalt ja isiklikumalt kui mandrirahvast. Tiit Palu kirjutatud ja lavastatud «Talgud» on inspireeritud Debora Vaarandi poeemist «Talgud Lööne soos», poeem omakorda päristalgutest 1946. aastal.

 Vaarandi üsna lühikese poeemi viimane osa on saanudjäänud tuntuks kui «Saaremaa valss» Raimond Valgre viisile, mis mällu põlistatud Georg Otsa esituses, reipas mažooris. Siit kujunebki lavastuse põhiteemaks, kas inimese eluhelistik on minoorne või mažoorne. Kavalehelt loetav «…ja elurõõmu pole kunagi liiga palju» sobib kenasti motoks või eluterveks meeldetuletuseks, et ärgem ülemäära või vihuti kannatagem.

Nostalgiliselt ehe

Valgre «Saaremaa valsi» helimotiivid algsel kujul, hapramas ja õrnemas minooris, kõlavad laval Mihkel Mereääre ettekandes, kes kogu etenduse vältel pillimehena kohal. Peagi liituvad temaga musikaalsed näitlejad.

Silver Vahtre tundetäpses kujunduses loovad nostalgilise eheduse veoautokastid kui kauge ajastu tantsupõrand: masinatest hoovab asjalikku kindlustunnet, ent ka kõledamat kodutust. Autokastides liikudes saab tekitada kõnekaid misanstseene. Haljad kased lisavad lootusrikast ja õhulisemat meeleolu, eriti mälestuste sügavrohelises valguses tagalaval. Suured plekknõud viitavad kesvamärjukesele.

Tiit Palu lavatekst taotleb üldistavamat mõtisklust elurõõmust ja elukurbusest, mille mudeliks talgud sõjajärgses ENSVs hästi sobivad. Avasõnadega pöördub publiku poole Hannes Prikk entusiastliku ülemuse vurhvi mehena, kes ei ole pärit nüüdisajast, ometi kõneleb ta pidulikult Kuressaare Sadamaaida 350. aastapäevast – seega siin ja praegu reaalsusest.

Aegade teadlik sassiajamine ongi lavastuslaadi võtmeks, mis teises vaatuses võimendub: et mälulõngakera poleks liiga konkreetselt ümmargune, tuleb selle kallal mängleva kassipoja kombel rapsida. Esimese vaatuse mängureeglid on klaarimad. Allan Noormetsa veoautojuhi monoloogis põimuvad tundlikult ja mahlakalt mažoor ja minoor, muheda ja valusa kaasaelamisega liigub näitleja 1946. aasta talgulustist 1949. aasta küüditamise traagikani ja tagasi jonnaka elujaatuseni.

Huvitav, kuis autojuht Munchi kuulsa maali «Elutants» tunnetab ümber «Surmatantsuks». Noormetsa sugestiivne pajatus kujuteldavate esemetega (suits suunurgas, habemenoa aegluubis liikumine kõril) jäigi esietenduse kulminatsiooniks.

Absurdimaiguline Sartre

Lee Trei jätkab õrna ja liigutava armastuslooga, tema tantsisklemist mälestustes toetab imelik misanstseen – kaks naist istumas pingil, mis seatud kahe autokasti vahele otsekui õhku, nii tekib ühtaegu unelmaline ja ohustatud pidetuse tunne.

Ja just sel hetkel, kui olen jõudnud endalt rahutult küsida, kas ehtsat saare keelt seekord ei kuulegi ja miks siis nii, ilmub Hannes Prikk pajatama humoorikat õlleteo monoloogi, iga saarlase õ-d erilise mönuga röhutades.

Teine vaatus hälbib ootuspärasemast rahvatüki šnitist ning käändub Tiit Palu lavastajakäekirjale omasemaks, tuues ootamatult ja absurdselt mängu Jean-Paul Sartre’i. Ent seegi laad meenutab nii Juhan Smuuli kui vendade Tuulikute muhedaid vesteid tõe ja müstifikatsiooni piiril.

Teises vaatuses saab viimaks mängima puhkeda ka varem varju hoidunud Andres Raag, kelle habeme fassong kangesti isakest Iljitši meenutab, eriti kuna tal peakatteks soni; aga tekstikohaselt viitab see peen habe hoopis ühele legendaarsele teatrimehele. Raagi minimalism on võrratu, seejuures leiab ta üha uusi mänguvahendeid.

Väga naljakad on ta nõtked ümberlülitumised: võrgutav elumees paljastab hambad dekoratiivnaeratuseks ja artikuleerib Mikiverina; samas muundub sekundiga argiseks mehikeseks, asub mingit mälusõlme lahti harutama, jätab naise sinnapaika.

Peaaegu lavastuse lõpuni viibib Piret Rauk kohal vaikse vaatleja ja kuulajana, kohati suisa rekvisiidina meeste näitemängumaal, ehkki tema suhtumisi võib kogu aeg silmist lugeda. Ent viimane sõna jääb ikka tugeva elutahtega saare naisele, kelle osaks kesta ja armastada. Piret Rauga monoloogi on põimitud tsitaate-fragmente Tiit Palu lavastusest «Raimonds».

Lavastuse poeetiliseks alapealkirjaks või žanrimääratluseks on «mälestuste valss». Kas see valss heliseb meis nukra või rõõmsana, kas mälupiltides tantsitakse surma- või elutantsu, sõltub ilmselt enim inimese hingelaadist. Lavastus «Talgud» annab võimaluse oma hinge- ja mäluhelistikku kuulatada.

«Talgud»

Autor ja lavastaja Tiit Palu

Laval Piret Rauk, Allan Noormets, Andres Raag, Lee Trei ja Hannes Prikk

Esietendus 1. augustil Kuressaare Sadamaaidas, järgmised 8., 9. ja 11. augustil

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles