Pärnu ei ole mitte ainult suvepealinn, vaid muutub igal aastal vähemalt nädalaks ka tõsielupealinnaks ehk siis kohaks, kus räägitakse asjadest nii, nagu need on. Või siis pigem näidatakse meile erinevaid visioone sellest, kuidas näevad, tunnetavad ja sünteesivad ümbritsevat kümned dokumentalistid üle terve maailma, kirjutab Eva Kübar ajalehes Postimees.
Visioonid kuuluvad filmirežissööridele, kes on kõige suurema kunstilise väärtuse leidnud elus eneses, tõsi, mõnel juhul suisa omaenese eludes, nagu võis veenduda ka laupäeval lõppenud Pärnu XXIII dokumentaal- ja antropoloogiafilmide festivalil.
Festivali grand prix, millele kandideerisid võistlusprogrammi «Ellujäämine» valitud 22 linateost, läks seekord kompaktsele saksa kaevurifilmile «Mahajäetud» («Left Behind»). 13 minuti jooksul anti ekraanil edasi liigutav lugu kahest vennast, kes kaevandavad Poolas Alam-Sileesias sütt hoolimata sellest, et kaevandus on tegelikult suletud, maa all töötades võib kergesti kaotada elu ning kogu tegevus on ebaseaduslik. Rahvusvahelise žürii esimees Jaan Elken kiitis laupäevasel lõpugalal filmi minimalistlikku visuaalset lahendust, mis oli välja peetud kuni lõputiitriteni.
Eksootikat ja provokatiivsust
Tervikliku ja kauni visuaalse stiiliga paistis aga silma ka parim põlisrahva ellujäämisele pühendatud teos «Pühitsetud tantsija» («The Sacred Dancer»), mis jutustas loo 15-aastasest India gotipuast ehk poisist, kes tantsib koos teiste omasugustega iga päev templis jumala Šiva auks.
Seda teeb ta, kuni saabub häälemurre ning püha amet tuleb vastava riituse saatel loovutada järgmisele. Sealjuures on gotipuad riietatud ja meigitud naisteks, ka mustad juuksed tuleb noormeestel vähemalt vööni kasvatada.
Lisaks veidi ebatavalisemale ja huvitavamale sisule (nälgivad lapsed ja prostitutsioon Indias on küll tõsised ja liigutavad teemad, kuid hakkavad festivalidel tõepoolest juba peavooluks muutuma) jäävad meelde ka filmi puhtad kirkad värvid ning hästi komponeeritud ja dünaamilised kaadrid (operaatorid Marco Leopardi ja Marco Pasquini).
Peale põlisrahvaste eksootilise elu kujutamise ei saa dokumentalisti terav sotsiaalne silm loomulikult mööda vaadata ka keskkonnaprobleemidest. Näiteks Hollandis elav režissöör Frans Bromet valutas oma linateoses «Põgenedes uputuse eest» («Escaping the Flood») hinge oma enda perekonna kodu pärast, mida kliima jätkuva soojenemise korral võib tabada üleujutus.
Bromet' stiil on suhteliselt ajakirjanduslik, tema meelistegevus on kohalikke ametnikke kaameraga mööda koridore jälitada, esitades neile teravaid küsimusi, mille kohta on juba ette teada, et mõistlikku vastust sealt loota ei ole, küll aga saab mõne värvika tsitaadi, mis ütluse autori kõike muud kui heasse valgusesse asetab. Pisut provotseerivatest küsimustest ei pääse ka tema perekond, kes muutubki filmi arenedes lähedastest inimestest pigem dokumentalisti materjaliks, kellelt välja pigistada võimalikult erinevaid reaktsioone toimuvale.
Jõuline, konkreetne ja terav oli ka parima inimese ja looduse suhteid kujutava filmi «Mürgine mängumaa» («Toxic Playground») režissööride Lars Edmani ja William Johanssoni käekiri. Lugu sellest, kuidas paarkümmend aastat tagasi tavatses Rootsi tinavabrik oma ülimürgised jäätmeid Tšiili ühe väikelinna lähedale vedada ja sinna ladestada.
Mis üliohtlikust prahist edasi saab, see rootslasi loomulikult ei huvitanud - kuni dokumentalist Edman (kes muide ise Tšiilist kunagi Rootsi lapsendati) Rootsi ametniku, kes aastaid tagasi kogu loo eest vastutas, kättpidi tema tegude tagajärgi vaatama veab.
Tähelepanuväärne on noorte autorite südikus ja visadus niivõrd konfliktse teema käsitlemisel - alates katkestatud telefonikõnede kadalipust, jõudmaks õigete inimesteni, arhiivimaterjalides sorimisest, saamaks aimu, kes võiks kõnelda õigust, kuni varjatud kaamerani, et saada ametnikud oma tegudest aru andma.
Tundlik ja objektiivne
Peale selle on linateose plussiks ka tugev narratiiv, mis suudab lõpuni pinget hoida ja on antropoloogiliste filmide festivalidel pigem haruldus.
Loomulikult jäid paljud väga head filmid igasugusest žürii tunnustusest ilma, aga see on juba iga vaataja enda maitseküsimus. Näiteks jääb pikaks ajaks meelde väga kompaktne, konkreetne ja minimalistlik serbia film «Pääsuke» («The Swallow»), kus režissöör Milan Belegišanin on leidnud karismaatilise vana mehe, kellel on rääkida üks pisarateni liigutav lugu, ning ta on selle üles filminud. Väga inimlik, uskumatult lihtne ja samas sügav.
Üks eredamaid elamusi oli ka psühholoogiliselt tundlik ja terav perekonnalugu «Jagatud lapsed: Jelle ja Abe» («Shared children: Jelle and Abe»), mille autoriks on sama Hollandi dokumentalist Bromet, kes tegi ka ülalmainitud filmi «Põgenedes uputuse eest».
Seekord aga pole kaamera ees mitte tema enda perekond, vaid kaks poissi, Jelle (12) ja Abe (8), kelle lahutatud vanemad ületavad omavahel laste pärast kakeldes kõik võimalikud piirid ning jõuavad välja täiesti uskumatult absurdsete olukordadeni, mida ei suudaks välja mõelda ka parima fantaasialennuga mängufilmistsenarist.
Ning siis võib igaüks pärast omaette spekuleerida, millist mõju see laste hilisemale psüühikale avaldab. Film, mille peale karjatus «ei ole olemas!» on üsna tihti õigustatud.
Ning hämmastav on ka see, kui lähedale on Bromet tüli mõlemale poolele saanud, pakkudes lõpptulemuses tõepoolest välja objektiivseima pildi, mida dokumentalist oma subjektiivsuses teha saab.
Mainimata jääb veel palju häid linateoseid, sest leheruum saab otsa. Kuid Pärnu filmifestival kestab tegelikult veel kuni juuli lõpuni Eesti eri paigus. Kes tunneb kutset, leiab tee.
Pärnu festivali auhinnad
• Grand prix, parim kunstiline lahendus - «Mahajäetud», Fabian Daub ja Andreas Gräfenstein (Saksamaa)
• Parim rituaale jäädvustav teaduslik film - «Wagah», Supriyo Sen (India-Pakistan)
• Parim põlisrahva ellujäämisele pühendatud film - «Pühitsetud tantsija», Diego D'Innocenzo (Itaalia)
• Parim inimese ja looduse suhteid kujutav film - «Mürgine mängumaa», Lars Edman ja William Johansson (Rootsi-Tšiili)
• Parim kunstifilm - «La Paloma - igatsuse meloodia», Sigrid Faltin (Saksa-Prantsusmaa)
• Žürii eriline tunnustus parimale armuloole - «Armastav härra An», Lina Yang (Hiina)
• Žürii eriline tunnustus filmile Aafrika naiste inimõigustest - «Atijat - esimene naine», Anna Błaszczyk (Poola)
• Parim eesti film - «Disko & tuumasõda», Jaak Kilmi ja Kiur Aarma
• Eesti rahva auhind (televaatajate hääletus) - «Lennates ühe mootoriga», Joshua Weinstein (USA)
• Rahvusvaheline žürii: Jaan Elken, Mart Jüssi, Vitali Manski, Pille Runnel, Nancy Schiesari, Edward Lucie-Smith, Kullar Viimne
• Eesti filmide žürii: Eva Oruste, Mikko Zenger, Enn Säde
• Festival kestab 26. juulini. Täpsemalt: www.chaplin.ee