Pühapäeval, 19. juulil jõuab kätte Jette Parkeri noorteprogrammis osalevate artistide lõppkontsert «Mozartist Massenet’ni», mis tähendab Monika-Evelin Liivile kaheaastase perioodi lõppu Londonis, kuninglikus ooperis. Lauljatar on esimene eestlane, kes on jõudnud sellele maailma tipplavale.
Praegu on Covent Gardenis kiire aeg: hooaeg hakkab lõppema – palju kontserte ja esinemisi. Me kohtumise ajal on Monika tegev kahes projektis: Alban Bergi ülitänapäevases minimalistliku kujundusega ooperis «Lulu» ja Giuseppe Verdi klassikaliselt ilusas ja liigutavas «La Traviatas». Võiks arvata, et esinemine maailma tipplaval tekitab esinemispalavikku, ent Monika väidab, et see ei aja teda üldse närvi.
On puhkuste aeg, ent vaba suve pole Monikal kaks aastat olnud. Tõeline puhkus on muidugi see, kui saab end muusikast välja lülitada. Suviti tõmbab lauljatari alati Tõrvasse, kus elavad tema vanemad ja õde. Tore on lihtsalt niisama nende seltsis aega veeta, ujumas käia ja metsas jalutada. Marju ja seeni korjata. Minna sauna. Selline ongi parim puhkus!
Hiljuti kirjutas ajaleht London Evening Standard (mis jõuab metropolis töölt koju tõttavate elanike kätte) Monika hääle kohta, et see on sametine ja mõjuv. Kuidas häält saareriigi niiskes kliimas sellisena hoida?
«Esialgu oli tõesti harjumatu,» räägib Monika, «et kui hommikul kodust välja tuled, võib olla hästi soe, ent õhtul võib juba külma vihma sadada. See tõi kaasa isegi haigestumist. Praegu on aga harjumuseks saanud ka palaval päeval mantel ühes võtta. Kunagi ei tea, milliseks võib ilma pöörata. Hääle hoidmiseks on head ka mitmesugused Eesti looduslikud ravimid ja teed. Selge seegi, et füüsiline vorm peab olema hea, siis ei jää haigeks.»
Teater on koht, kus karjääri huvides loeb, kuidas keegi oskab oma talenti, isiksust välja tuua. Monika on kahte aastat edukalt kasutanud professionaalse suhetevõrgu loomiseks.
Kuninglikus ooperis Covent Gardenis (ühel maailma kolmest tipplavast La Scala ja Metropolitani kõrval) käib palju neid, kes tahavad sind näha ja kuulda. Eks selle kaudu tuleb ka pakkumisi. Üheks põnevamaks peab lauljatar hiljutist kontserti koos Bryan Adamsiga.
«La Traviata» ja «Lulu» on äärmiselt erinevad ooperid. Viimane oma atonaalse ja kohati džässilikultki monotoonse muusikaga teenis esialgu vürtsikaid tähelepanekuid briti meedias. Arvati, et sünge sisuga «Lulu» (seks, destruktiivne iha, prostitutsioon) on raske lauljaile, orkestrile ja ka publikule.
Tegelikult on pinge nii laval kui lava ja publiku vahel tähelepanuväärne. Monika kohta on märgitud, et mitte ainult tema hääl, vaid ka käed ja isegi miimilised liigutused jätavad loodud tegelase mällu.
Saanud pakkumise laulda «Lulus» galeriiomaniku osa, võttis Monika selle julgelt vastu. Ega seal palju laulda ole, ent tehniliselt on see üks tema senistest raskematest rollidest. Algul tunduski, et ei sellest tule midagi head. Aga kui algasid proovid ooperi lavastajaga, muutus kõik. Christof Loy teadis, mida soovis. Kähku selgitas ta, milline on tegelase karakter. Samas lasi ta Monikal näidata, mida tema tegelasest mõtleb.
Jette Parkeri noorteprogrammi raames on kuninglikus ooperis ka tunnid, mis õpetavad lavakunsti laiemalt. Liikumis- ja tantsuõpetaja juhendab üks ühele, temalt saab väärtuslikke nõuandeid. Vahel juhtub, et mõni koht ei tule vokaalselt nii välja, nagu tahad, ning siis võib olla probleem hoopis selles, kuidas sa liigud või … mõtled.
Tänu Jette Parkeri noorteprogrammile oli Monikal keeleõpetajagi: eratunde võis võtta nii palju kui vaja. Praegu on keel suus. Nüüd õpib ta hoopis prantsuse keelt. Miks prantsuse? Lauljatar vastab innukalt, et prantsuse keel on ilus ja romantiline. Prantsusmaa, Prantsuse juust, Prantsuse vein … kõik kokku annab erilise võlu. Ka on nii, et kuna ta plaanib laulda Bizet’ Carmenit ja selles rollis on palju retsitatiivi, on parem, kui keelt oskad.
Enne inglise keele koduseks saamist kasutas Monika vabalt kolme keelt: lisaks eesti keelele soome ja vene. Elu on näidanud, et keelte õppimise suhtes võib plaane teha, ent muis asjus mitte. Monika kavatses hakata elama Tallinnas, kuid kahe nädalaga muutus kõik – tuli hoopis Soome elama asuda. Karjääri suhtes ei tasu kindlaid plaane teha ja unistustest kramplikult kinni hoida pole ka mõtet.
Londonist Tallinna tagasi minna on äärmiselt huvitav. Siis tunnetab erilise selgusega, millise tempoga liigub elu Covent Gardenis. Siin võetakse kõike uut tunduvalt rutem vastu. Ja kui mõelda, et lisaks andele ja tahtele on hea ooperi tegemiseks vaja tublisti raha, siis sedagi tasuks siit õppida.
Nii näiteks on «La Traviatas» isegi Violetta roll (mida laulab Renée Fleming) filantroopide spondeeritud. Kõike on võimalik teha, lihtsalt peab olema tahtejõudu ja huvi.