Leelo Tungla seitsmes rahukevad

Rein Veidemann
, TLÜ professor / Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Leelo Tungal koos Urmas Lattikasega laulu- ja tantsupeo kontserdil 5. juulil.
Leelo Tungal koos Urmas Lattikasega laulu- ja tantsupeo kontserdil 5. juulil. Foto: Peeter Langovits

Leelo Tungla aasta eest ilmunud, nüüd järje saanud ja autori lubadusel vähemalt kolmeköiteliseks kujuneva mälestusteraamatu «Seltsimees laps» vastukajades võrreldi seda Viivi Luige 1985. aastal ilmunud ja paljudesse keeltesse tõlgitud «Seitsmenda rahukevadega».




Õigustatult, sest äratuntavalt ühist on palju. Kõigepealt, need on ühe põlvkonna lapsepõlvelood. Viivi Luik on sündinud 1946, Leelo Tungal 1947 (siinkirjutajal on põlvkonnakaaslasena seetõttu  lihtne jõuda autoritega samale lainepikkusele).

Kuna kõik me tuleme oma lapsepõlvest koos seal kogetud rõõmude ja traumadega, siis on mõlemad teosed selle ajastu jälgede kogum, tänaseid eluhoiakuid ja suhtumisi mõjutav  inimlik dokument, mis on alati enamat kui aja lihtne järelkirjutus.

Väike Leelo


Ühist on jutustavas aegruumis – 50ndate alguse Eesti maa-asula (Luigel Tänassilma, Tunglal Ruila), millel on nabanöör lähima suurlinnaga (Luigel Viljandi, Tunglal Tallinn) – ja jutustamise vaatepunktis (viie-kuueaastase tüdruku tunde- ja mõtteilma meenutuslik enesepeegeldus).

Ühist on selleski, et jutustaja kõrval tõuseb peategelaseks isa. «Mõlemas raamatus on ema ära: «Seitsmendas rahukevades» kolhoosikorda turgutamas ja «Seltsimees lapses» esialgu ei teagi kus, hiljem selgub, et Patarei vanglas,» on täheldanud kriitik Malle Reidolv (Õpetajate Leht 25.04.2008). «Sameti ja saepuru» lõpuleheküljed päädivad Leelo ema Helme kirjaga Komimaalt.

Isade ja tütarde suhted on alati teistsugused kui tütardel emaga või isa ja poja suhted. Leelo ja tata (mis kummaline deminutiiv «taadist») suhetes on huvitav jälgida, kuidas mehe ja naise erinev rollijaotus täiskasvanuna avaldub juba varase lapseea reageerimiserinevustes.

Nagu «Seitsmenda rahukevade» lapsjutustaja imetleb mootorrattaga äkki kaugelt koju jõudnud mehaanikust isa, nii ümbritseb imetlusega tatat ka Leelo: isa on mesinik, juht, õpetaja, korraldaja. Kapriisid ja armukadedus on omal kohal: väike Leelo kaalub võimalust, et tata ei ootagi ema ära ja majja tuleb võõrasema. Tädi Anne juuksuris kohatud imeilusa Galina vastu polekski tal midagi, kui ta vaid eesti keelt oskaks.

Laps kui mässaja


On aga ka põhimõttelisi erinevusi, mis ei lase taandada Viivi Luige romaani Leelo Tungla lapsepõlveloole ja vastupidi. Luik jutustab lugu kolmes kihis – jutustaja lapsepõlv, tulevik lapse kujutlustes ja ootustes ning see, mis on saanud ootustest täiskasvanuna ehk teostunud tulevikus. Tungal püsib seni oma aja raames.

Võib-olla kolmas raamat vastab, mis sai emast-isast, tädidest, teistest sugulastest, Ratsasõidu Jaanist, Posti-Jussist, mis suhe kujunes neil mineviku ja teiste tegelastega.
Tugevat sümbolitaotlust sellest, kuidas seitsmendaks rahukevadeks oli Eesti üle laskunud uus «kui tume veel kauaks sinu maa» koorem, teenivad Luigel jõulised kujundid. Luige laps on mässaja, sest «ükskord peame oma lapseea arutud ja kurjad soovid heaks tegema /---/ peame võitlema kurja vastu /---/ peame teiseks saama, maksku see või kogu südamevere» (V. Luik, «Seitsmes rahukevad», 1985, lk 144).

Väike Leelo on selle kõrval nagu päikesekild, õhuline, uudishimulik. Temaski on trotsi, ta tajub ülekohut, ta on segaduses oma lihtsuses võluvat nõukogulikku retoorikat kuuldes, seda vanemate inimeste kommentaaridega võrreldes.

Leelo Tungla jutustuse tuumaks on eestlaste kohanemislugu uue, sameti ja saepuru seguse tegelikkusega. Autobiograafilisele romaanile novellides – nii tahaks Tungla raamatut liigitada – nime andnud lugu tädi Annega tsirkuses käigust ning sealt püksipissimise trikiga põgenemisest sümboliseerib Nõukogude tegelikkust. Kuigi eestlastele läks selles elamine kalliks maksma, tahtis elu ka siis elamist, nagu Anne viimasel leheküljel sugugi mitte küüniliselt rehmab.

Leelo Tungal
«Samet ja saepuru ehk seltsimees laps ja kirjatähed»

Tänapäev 2009, 213 lk

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles