Täna möödub 160 aastat ungari luuleklassiku Sándor Petőfi, kodanikunimega Aleksander Petrovicsi (1823–1849) surmast.
Ungaris avatakse täna Ellen Niidu büst
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sel puhul avatakse täna Petőfi sünnikohas Kiskőrösis Ellen Niidu büst, mille autoriks on Eesti skulptor Erna Viitol. Skulptuur valmis 50 aastat tagasi ning Ungari Niidu-büst kujutab endast originaalvormi valatud uut büsti.
Petőfi läks Euroopa kirjanduslukku kui suurim vabadusluuletaja ja luuleuuendaja. Saada tuntuks 24selt, surra 26selt ning mõjutada poolteist sajandit kogu Euroopa kirjandust on faktid, mis kõnelevad luuletaja fenomenaalsusest.
Just Petőfi sule kaudu sai aadlike privileegiks peetud kunstluulest Ungari maad ja rahvast esiplaanil pidav luule. Heitnud kõrvale aadlipäritolugi kui tarbetu taaga, jäi Petőfi truuks rahvale. Tema auditooriumiks, tribüüniks ja tundelaengu andjaks olid Ungari ja ungarlased. Vabaduse ja armastuse igatsusest kantud looming oli ühtpidi üldinimlik tundeväljendus, teisalt ungari rahva vabadusvõitluse apoteoos.
Vabadus ja armastus
Nii elus kui luules ihkas Petőfi ülimat. Kuid mis on ülim? Vabadus. Petőfi elukreedo leiab kõige täpsemalt kinnitust luuletuses «Vabadus, armastus». Siin tõotab luuletaja: «Elu ma ohverdan sinu eest, armastus, armu ma ohverdan sinu eest, vabadus.» Niisugust kirge ja vabadusetunnet nagu Petőfi luules polnud toonane Euroopa veel kogenud.
Petőfi novaatorlus ulatus armastusluulessegi, mis erines teiste kaasaegsete omast juba selle poolest, et tema luuletused kõnelevad armastusest abikaasa vastu. Surmaaimus, millele vastandub igatsus armastuse järele, mis jääb kestma ka pärast surma, tuleb ilmsiks ühes Petőfi kaunimas luuletuses «Septembri lõpul».
Petőfi luules on kirge, sulnidust, irooniat, lennukat hoogu ning imelist helgust.
Tänapäevamaailm tunneb Petőfit kui müüdi loojat, kelle sõna sütitas ja lahvatas leegiks 1849. aasta vabadusvõitluses. Ungarluse sisu ja mõtte avamine ning usk vabadusse ja armastuse kõikvõimsusse oli tema luule peamisi teemasid.
Petőfi tõi ungari luulesse rahvaluule elemendid. Luulekujust sai poeemis «Sangar János» toonase moodsa luule tegelane, kehastades peategelasena luuletajat ennast.
Poeet elas edasi inimeste südames ja luules. Üleloomuliku väega luuletajast sai surematu kangelane. 31. juulil 1849 ungarlaste ja venelaste vahel peetud Segesvári lahingu järel teadmata kadunuks jäänud Petőfi kohta levisid kuuldused tema nägemisest küll Kolozsvári turul, küll Balatoni ääres, ent ka Siberi tinakaevandustes.
Veel 1939. aastal kirjutasid Ungari ajalehed Siberis Baikali ääres asunud hauast, mille ristile oli kirjutatud: «Ungari honveed Sandor Petrovics».
Enim usuti poeedi haavatuna mahamatmist: just nii toimisid Segesvári lahingu järel sealsed saksid 1300 lahinguväljale jäänud ungarlasega.
Maailma huvi luuletaja vastu tekkis siis, kui ungari kirjanduse avastasid sakslased. Petőfit tõlgitigi esialgu vaid saksa keele vahendusel.
Eestis on olnud aegade jooksul mitu Petőfi tõlkimise buumi. Ungari vabaduslauliku esimeste tõlkijate seas olid Lydia Koidula vend Harry Jannsen, stipendiaatidena Ungarit väisanud Mihkel Veske ja Matthias Johann Eisen ning Mór Jókai tõlkijalt Eduard Vildelt ungari kirjanduse vastu indu saanud luuletaja ja ajakirjanik Jaan Parv.
Tosina tõlkija seas oli ka üks naine – luuletaja Elly Põllulill –, kellelt on ilmunud küll vaid üks Petőfi tõlkeluuletus. Huvi Petőfi tõlkimise vastu kasvas 19. ja 20. sajandi vahetusel. Petőfi-vaimustusest süttisid nooreestlased – kõige rohkem Gustav Suits.
Petőfi buumid Eestis
Uus buum saabus 1920–1930ndatel, kui Ants Murakin, Feliks Oinas ja Julius Mark hakkasid eesti lugejatele intensiivselt ungari kirjandust tutvustama. Karl Eduard Söödile, kes Petőfiga aastakümneid tegelnud oli, lisandus luuletaja ja tõlkija August Sang, kelle kõrgtasemel tõlkeluulenäited illustreerivad Feliks Oina 1935. aastal välja antud Petőfi-monograafiat.
Kolmas Petőfi-buum Eestis saabus 1950ndate keskel, kui Tartu Riikliku Ülikooli dotsendi Paula Palmeose õpilaste hulgast kerkis üles terve plejaad andekaid ungari kirjanduse tõlkijaid. Üks neist oli noor luuletaja Ellen Hiob (Niit), kes 50ndate algul, võimude survet tunda saanuna, lõpetas oma luuletuste trükis avaldamise.
Ent just siis avastas Ellen Niit Petőfi. Enne sõda Ungaris viibinud hungaroloog Paula Palmeos õpetas keelt Petőfi luuletuste põhjal. Petőfi luules oli midagi sellist, et Ellen Niit otsustas tõlkimisega jätkata.
Kui Niidu esimesed tõlked 1953. aasta Loomingus ilmusid, selgus, et tabatud oli nii Petőfi kujundikeel, lennukas hoog kui ka luulesse kätketud sõnum. Petőfi tõlkimine polnud toona, ime küll, keelatud: tsensoritele oli ta aadli ja kuningate vastu võidelnud surnud klassik.
Ellen Niit kiindus Petőfi loomingusse, leides sealt üles selle, mis ühtis nii tema enda kui ka ajast muserdatud rahva meeleoludega. Vabaduseigatsus, vastupanu ja võitluslikkus olid teemad, millest laulis Petőfi ning mida vajasid kestmiseks ka sõja- ja küüditamiskaotused läbi teinud eestlased.
1955. aastal ilmus esimene Niidu Petőfi tõlkeraamat «Valitud luulet», mille kaanevärvid olid ungari rahvusvärves. Järelsõna autor oli Paula Palmeos.
Petőfi luulevalimik ilmus õigel ajal: aasta hiljem, 1956. aastal, algas Ungari ülestõus.
1964. aastal ilmus Ellen Niidult teine Petőfi tõlkeluulekogumik «Vabadus, armastus». See sisaldas juba ilmunud luuletusi ja hulgaliselt uusi. Seegi kogumik tuli õigel ajal: kompromissitu poeedi mehine võitlus ja endale truuks jäämine olid omamoodi märgiks toonasele Eesti ühiskonnale.
1973. aastal ilmus tervelt kaks Ellen Niidu Petőfi-kogumikku: «Sangar János» ja «Iginoor mees» (eelmistele tõlgetele olid liidetud uued tõlkeluuletused) – otsekui toonase, rahvuslikkust üha enam mahasuruva aja kiuste.
Petőfi vabadusesõnum oli nagu mantra, mida korrati kooliaktustel, luuleõhtutel ja arvukat publikut kohale toonud luuleetendustel. Petőfi luulet viisistasid tuntud heliloojad ja need pälvisid muusikute tähelepanu ka 1990ndatel.
Petőfi tõlkeluulekogude ilmumine aitas süstida usku ja lootust vabadusse just siis, kui seda kõige rohkem vajati.
Ellen Niidu Petőfi-vaimustus innustas ungari kirjandust tõlkima ka tema abikaasa Jaan Krossi, kelle eesti keelde vahendatud Imre Madáchi «Inimese tragöödia» (Paula Palmeose reaalused) oli üks oma aja tähenduslikumaid tõlketeoseid.
Nii selle raamatu kui ka ungarlaste tarvis koostatud poolpõrandaaluse eesti kirjanduse antoloogia sünnist on juttu Jaan Krossi mälestusteraamatus «Kallid kaasteelised».
Petőfi ja Niit on sündinud eri sajanditel ja erinevates Euroopa osades, kuid ometi on nende loomingul sarnasusi tundetoonis ja maastikulistes lähtepunktides.
Mõlemad, muide, on pärit tasandikualalt: üks Slovaki piiri lähedalt Kiskőrösist, kus Petőfi majamuuseumi juures asuvas tõlkijate skulptuurportreede pargis avataksegi täna Ellen Niidu portreebüst (skulptor Erna Viitol, 1920–2001), teine Keila ümbrusest Harjumaalt.
Kodupaiga, looduse, olmepiltide ja lähedaste kujutamine on omane nii Petőfile kui Niidule. See, mis Ellen Niidu tõlkeid lugedes ikka ja jälle hämmastab, on neisse kätketud plastilisus ja lüürilisus. Ei ole Petőfi luuletuste nägemuslikkuski kaotanud eesti keelde ümber panduna oma autentsust.