Kuigi Tallinnas Coca-Cola Plazas on ooperi otseülekandeid ja salvestusi näidatud juba 2008. aastast, oli põhjust ettevõtmisse skepsisega suhtuda.
Kas tasub minna kinno ooperit vaatama?
14. august 2009, 00:42
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tundus ju kõrgkultuuri nautimine kinos absurdsena, eeldades, et saalis toimub sama, mis filmiseanssidel.
Ehk siis katkematu popkorni krõmpsutamine või halvemal juhul loopimine, süüdimatu kommipaberitega krabistamine, ennastunustav kokakoola luristamine, valjuhäälne telefoneerimine, kohatu naerukõkutamine ja jutukõmin ning pidev edasi-tagasi siiberdamine.
«Midagi pole teha, lastetuba on meie külastajatel väga erinev,» laiutab tuttav kinotöötaja käsi.
Arusaadav, popkorni süüakse vist kõikjal maailma kinodes ja selle vastu võitlemine on nähtavasti mõttetu. Mistõttu olen juba aastaid seansse külastades valinud koha kusagil reaääres, võimalikult kaugel potentsiaalsetest ohuallikatest. Teisisõnu – matsidest.
Kolmapäeva õhtul, mil kogu meie õlle- ja kartulikrõpsulembene publik elas kaasa Eesti-Brasiilia sõpruskohtumisele jalgpallis, alustati kobarkinos hoopis tippooperite eriprogrammiga.
See tähendab, et seitsmel järjestikusel kolmapäevaõhtul avaneb kultuurilembesel publikul võimalus kaasa elada New Yorgi Metropolitan Opera tänavuse suvehooaja etendustele, millest avaõhtuks oli valitud Anthony Minghella lavastatud «Madame Butterfly» maailmakuulsa soprani Patricia Racette’iga peaosas.
Ja – milline üllatus! Popkornituutuga kino-ooperisse ei pääse, ja ega sellisele «delikatessile» olnuks ostjaidki. Enamik publikust on suvises, kuid pidulikumapoolses rõivastuses. Saaliuksel ulatatakse aupaklikult kava ja soovitakse head ooperielamust. Ei mingeid tüütuid treilereid ega reklaame. Vaheaeg. Kes tahab, rüüpab head veini. Kes tahab suitsu teha, lubatakse õue.
«Aitäh kultuuri maaletoojatele!» kostus kusagilt tagareast, kui vaevu hoomatav aplaus seansi lõppedes vaibus. Inimesed pühkisid silmist pisaraid.
Tjah, viimati kostis aplaus kobarkino saalis pärast «Brüno» seanssi.
Kas see kostis ka väärtfilmikinos Sõprus, kus täpselt samal ajal näidati suurelt ekraanilt jalgpalli otseülekannet, jäi teadmata. Sissepääs oli tasuta ja baar avatud mängu lõpuni.