Kuidas kiiresti aega portreteerida?

Balletisolistid Julia Litvinenko ja Jonathan Ammerlaan Pirita kloostris aega portreteerimas. Foto: Harri Rospu

Neljapäeval alanud tänavune Birgitta festival, mille esinduslikus programmis leidub klassikalist vene balletti, itaalia ooperit ning taiwani rituaalteatrit, pakkus esimesel õhtul kuulamiseks ja vaatamiseks meeldiva üllatusena hoopis eesti enda uue algupärandi. Mare Tommingase lavastuses jõudis publiku ette Tauno Aintsi (sünd 1975) 13-osaline kantaat «Aeg armastada».

Leelo Tungla libretole tuginev teos üritas suhteliselt nappide sõnade, mosaiikse vormi ning lühikese aja jooksul hammustada väga suurt suutäit: rääkida abstraktselt, ent siiski hõlmavalt ajast ja armastusest neid kahte omavahel seostades; anda jooksvalt meie aja(stu) portree, olles seejuures dramaatiline, meelelahutuslik ning pedagoogiline.

Dirigent vahetus

Aeg on teatavasti nii elu («nüüd on selline aeg») kui ka surma («me aeg läheb üle») teine nimi. Aja teema ise peaks olema ajatu. Ometi on tänapäeva inimese suhe aega võrreldes oma eelindustriaalsest ühiskonnast pärit esivanematega kõvasti teisenenud.

Veel 19. sajandi keskel ei liikunud see ei tööliste ega aristokraatide klassi jaoks piisavalt kiiresti: esimesi sundis lootusrikkalt vesise pilguga tulevikku vaatama tappev töö, viletsus ja nälg; teisi Tšehhovi näidendites meisterlikult kujutatud tegevusetusest, tühisusest ning tüdimusest sündinud igavus. Aega oli liiga palju ning see kulges väga vaevaliselt.

Meil, tarbimis-, meelelahutus- ja heaoluühiskonna lastel, on kõike – nii vabadust, tööd kui ka tegevusi –, ainult aega mitte; oleme igale poole juba ette hiljaks jäänud, oleme iseendale võlgu, rõõmu tehtud tööst ja kogetud naudinguist (sh armastusest) rikub pidev teadvelolek sellest, mis aja puudusel tegemata ja kogemata jääb.

Ajast ning ühtlasi surmast ning (sümboolsest) taassünnist rääkiva teose esteetiline omaruum lõikus teravvalusalt reaalse ajaga mõned hetked enne avatakte: ootuspäraselt astus orkestriaugus publiku ette etenduse muusikaline juht ja dirigent Eri Klas, ent sedapuhku paraku väga väsinud hääle ja olekuga ning üksnes selleks, et anda pult üle Mihhail Gertsile. Jääb üle vaid loota, et mitte jäädavalt.

Sõnad eksisid saali

Teos ise võlgnes nii oma huvitavuse kui ka suhtelise küsitavuse vastandite ühtlusele ning võitlusele. Selles oli pühalikkust ja püüdlikku tõsidust, sügavuse- ning südamlikkusetaotlust segamini mängulise (enese)irooniaga. «Aeg armastada» on helikeelelt eklektiline, vormilt fragmentaarne (Gerts ja ERSO tulid raskete üleminekutega suurepäraselt toime).

Kooripartiid (RAM ja Tallinna Poistekoor) rõhusid kiriklikult kanoonilisele või tormislikult ürgsele rütmile, aariad suurooperlikult (tenor Urmas Põldma) või estraadipäraselt (bariton Jassi Zahharov) meloodiale, moodsama helikeelega balletisüidid flirtisid pisut minimalismiga.

Kantaadi selgroogu tuleks ilmselt otsida eelkõige sõnadest, ent võimenduse tõttu ei jõudnud need alati saali.

Pealegi eksis Leelo Tungla koostatud/kirjutatud libreto paaris kohas didaktiliste ning koomiliste vokaalteoste rusikareegli vastu: täitmaks omi eesmärke, peab tekst olema publiku emakeeles. Võimaliku dramaatilise mõju nullis paljuski ette ära (selge) narratiivi puudumine.

Seega jäi nii dramaturgiline kui ka lavaline dünaamika eelkõige erinevaid metafoore pakkunud mustvalge videoprojektsiooni (Grete Laus ja Ott Evestus) ning Vanemuise noorukeste tantsuartistide kanda. Õhtu suurima aplausi ning siinkirjutaja imetluse pälvis Julia Litvinenko ning loodetavasti mitte seepärast, et tegu oli ainsa laval käinud naisega.

Suhteliselt melanhoolne ning isegi fatalismimaiguline kantaat lõpeb paljudes Shakespeare’i sonettides korduvat rõhutamist leidnud abinõuga, mis seab ajale ning surmale vastu armastuse ja kopulatsiooni: «sinu kordumatu armastus taas sünnib sinu tütres kui ka pojas».

Poolpühalik palagan

Paraku jäid teose tumedam ja elujaatavam pool ikkagi lahku, nagu ka pühalik õpetlikkus ning väikestesse detailidesse pesa teinud mängulisus. Hingelise elamuse sünniks, mida oli vaieldamatult taotletud, püüdis «Aeg armastada» istuda korraga liiga mitmel toolil.

Nii muusika kui ka lavastus pakkusid ilusaid hetki ning erinevaid tasandeid, mis kahjuks kuskil eriti ei kontrapunkteerunud. Kõige tipuks oli sel ajast rääkival teosel enesel pidevalt kuhugi kiire: mitmed teemad jäid nii sõnas kui ka muusikas lõpuni välja arendamata. Tulemuseks oli argifilosoofilise sisu ja didaktilise sõnumiga poolpühalik palagan. Tunnistan, et ootasin rohkemat.

Aintsil, kes on oma 34 eluaastaga kaasaja arusaamade kohaselt suurvormide jaoks veel noor mees (siingi on ajad muutunud, sest Pergolesi ja Bellini selle vanuseni ei jõudnudki, Mozart suri umbes samas eas ning Rossini oli komponeerimisest loobumas), evib vaieldamatult nende kirjutamiseks piisavat tehnilist ja vaimset potentsiaali.

Äsjase ettekande parimad kohad panid mind mõttes meelisklema uuest algupärasest eesti balletist.

Birgitta festival

«Aeg armastada»

Tauno Aints / Leelo Tungal

Lavastaja: Mare Tommingas

Dirigent: Mihhail Gerts

Esietendus 13. augustil