Kolumnist Erkki Bahovski kirjutab Aarne Rubeni uuest ajaloolisest romaanist, mis jätkab Rubeni paari aasta taguste Anvelti ja Kingissepa lugude temaatikat.
Aarne Rubeni 1920ndate maailm
/nginx/o/2023/01/08/15068012t1h3ce3.jpg)
12. september 2009, 00:21
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui Aarne Ruben kirjutas kaks aastat tagasi oma «Lugusid Anveltist ja Kingissepast», avaldasin ma oma raamatuarvustuses lootust, et ehk saab selle kohta lugeda ka terviklikku romaani, ja paistabki, nagu oleks Ruben minu toonaseid palveid kuulda võtnud.
Rubeni romaan «Ärid kuuliaukudega majades» keskendub paralleelselt kahele liinile – noorte inimeste arengule 1920. aastate algul ning ajaloolistele sündmustele: Viktor Kingissepa vahistamisele ja hukkamisele 1922. aastal ja Jaan Kreuksi tapmisele 1923. aastal.
Rubeni pluss on muidugi selles, et karakterid pole ette antud maatriksina, kus ühed on mustad ja teised valged ning säärane võrrand jätkub kogu tegevuse aja. Erinevalt näiteks filmist «Detsembrikuumus» Rubeni karakterid arenevad ja tegelikult on päris nauditav lugeda, kuidas kellestki sai kommunist või kuidas, vastupidi, kellestki (näiteks Oskar Kruuk), kellest pidi saama kommunist, seda ikkagi ei saanud. Võrdlus «Detsembrikuumusega» võib tunduda ülekohtune, muidugi, sest viimane keskendub vaid ühele sündmusele, detsembrimässule 1924. aastal, seevastu Ruben pakub ikkagi välja pikema ajaskaala.
Kuid võib-olla võetakse Ruben kampa järgmisel korral, kui hakatakse ajaloolisele filmile otsima stsenaristi, sest tema suudab näidata, kuidas tegelikult võisid olla muud tegurid (armukadedus, ego jms), mis viisid inimesi ühele ja teisele poole rindejoont ja et kohati seda rindejoont polnud ka väga tajuda.
Kahele ajaloolisele sündmusele, mis moodustab Rubeni teosele põhitala, Viktor Kingissepa vahistamisele ja hukkamisele 1922. aastal ja Jaan Kreuksi tapmisele aasta hiljem, on ta lisanud värvi ja omapoolset tõlgendust. Linkhorsti ülekuulamise kirjeldus ja Eesti valitsuse välispoliitilised kaalutlused enne Kingissepa hukkamist väärivad esiletõstmist.
Samas on Ruben need kaks ajaloolist episoodi julgelt paljuski maha kirjutanud ajalehe Vaba Maa artiklitest, mis ilmusid neile sündmustele järgnevatel päevadel. Kogu Kingissepa salakorteri skeem ja tema kinnivõtmise lugu on Rubenil üsna sarnane Vaba Maa omaga.
Samuti on lood ka Kreuksi tapmisega. Muide, kas Ruben sai inspiratsiooni filmist «Kill Bill», kus üks kurikael mõrvas teise maoga, ja sel ajal, kui too agoonias piinles, luges tollele ette internetist leitud detaile mao kohta? Miks siis Ruben asub anatoomilisele teele, rääkides sellest, mida kuul võib ajju tungides teha ja kas inimene ikka tunneb midagi, kui teda pähe – nagu Kreuksi – tulistatakse?
Rubeni raamat on tore vahelugemine kõikvõimalike koka-, aiandus- ja niisama heietusraamatute ajastul. Võib-olla jääb veidi puudu panoraamsusest, kuid ajaloohuvilistel oleks seda raamatut küll paslik lugeda.
Raamat
Aarne Ruben
«Ärid kuuliaukudega majades»
Eesti Raamat
238 lk