Looduseülistaja Heino Eller 120

Heino Eller on eesti nüüdismuusika üks alusepanijaid. Foto: Repro

Heino Elleri muusikat iseloomustades saaks kindlasti öelda, et see on peene tajuga inimese loodusvaatlus läbi muusika, Eller ise aga oli looduslüürik, kelle mõistus ja tunded ideaalilähedases tasakaalus.

Nii tema kaunimad kui enimmängitud helitööd on sündinud looduselamuste mõjul, suurimateks inspireerijateks männimets ja meri. Õnneks oli mõlemaid Ellerile küllaga nii Narva-Jõesuus suvitades kui ka kolmeteistkümnel viimasel suvel Laulasmaal.

Musikaalsus oli veres

Elleri musikaalsus oli pärit vanematelt – isa Jaan valmistas viiuleid ning oli nõutud pillimees külapidudel ja pulmades. Ema Annal oli hea lauluhääl. Pere viiest lapsest neli sai muusikuks.

Õde Elsa õppis Peterburi konservatooriumis klaverit, olles hiljem Tallinnas klaveriõpetaja, õde Salme õppis Peterburi ja Budapesti konservatooriumis viiulit ning oli Tartus viiuliõpetaja, vend Ernst oli laulja ning töötas Tartus hääleseade õpetajana.

Vend Aleksandrist sai tunnustatud skulptor, kuid ka tema tegutses mõnda aega muusikamehena.

Tartu Reaalkooli päevil oli Heino Elleri muusikaõpetajaks Rudolf Tobias, viiulimängu sai aga harrastada Aleksander Lätte kokku pandud eestlaste sümfooniaorkestris.

Aastad 1907–1920 möödusid Elleril Peterburis. Kõigepealt viiuliõpingud, seejärel õigusteaduskond, siis jälle muusika juurde tagasi. Kui Eller sai 1920. aastal heliloojadiplomi, oli ta üks viimaseid eesti muusika ajaloo suurkujusid, kes omandas muusikahariduse Peterburi konservatooriumis.

Heino Eller on olnud eesti muusika teerajajaid, selle vormijaid Euroopa moodsasse kultuuripilti. Mitte väiksem pole tema roll eesti muusika kujundajana uute heliloojate põlvkonna kasvatamisel.

Kui suguvõsade uurijad kujundavad oma sugulaste põlvnemised puuks, siis Elleri õpilastest saaks kujundada koolkonna hiigeltamme, mille oksteks oleksid enam kui 60 väga erinevate suundumustega heliloojat nii sõja eel kui järel.

Elleri koolkond

Esimesed neist olid Tartu Kõrgema Muusikakooli päevilt – Eduard Tubin, Eduard Oja, Olav Roots, Karl Leichter, Alfred Karindi, Johannes Bleive – moodustades nn Tartu koolkonna. Järgnesid õpilased sõjaeelsest ja -aegsest Tallinna konservatooriumist (Roman Toi, Udo Kasemets, Kaljo Raid, Helen Tobias-Duesberg, Heimar Ilves, Els Aarne), sõjajärgsest konservatooriumist (Boris Kõrver, Anatoli Garšnek, Leo Normet).

Moodsa muusika läbimurde ajast 1960. aastail (Arvo Pärt, Heino Jürisalu, Jaan Rääts), levimuusika tippheliloojaiks kujunenud Valter Ojakäär, Arne Oit ja Uno Naissoo; päris viimastena Alo Põldmäe ja Lepo Sumera.

Elleri erilisus oli selles, et ta sisendas õpilastesse usku igapäevatöö vajalikkusesse nii üldises mõttes kui oma helitööde kallal. «See viib edasi ja kujundab muusikut,» rääkis ta. «Iga päev kas või mõni takt kirja panna, aga olgu need siis head taktid ja vat kui palju muusikat aasta jooksul paberile saab!»

Külastades mitme aasta vältel Heino Ellerit tema kodus (meie tunnid toimusid tema korteris Gonsiori 30–9), tundsin alati temast kiirgavat sõbralikkust ja heatahtlikku osavõtlikkust.

Eller oli oma õpilastele alati sõber. Tuleb meelde üks soovitus enne konservatooriumi lõputöö valmimist. Nimelt pühendasin lõputöö USA astronautide Kuu-lennule. Helitöö tiitellehele oli mul joonistatud kosmoselaeva Apollo kujutis ja vastav pühendus.

Eller juhendas ja tegi partituuri parandusi nagu kõigi teiste õpilastöödega, enne eksamit aga ütles: «Jäta eksami ajaks see tiitelleht koju.» Nii tegingi. Soovitus oli asjakohane, sest aastal 1969 oleksid austusavaldused kapitalistliku riigi saavutustele võinud kurvalt lõppeda.

Heino Elleri ja Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi vahel on eriline suhe – annab ju muuseum alates 1998. aastast välja iga-aastast Elleri muusikapreemiat.

Summad preemiaks laekuvad Eesti Autorite Ühingu kaudu, sest Heino Elleri abikaasa Ellu Elleri testamendiga tulid muuseumile nii Elleri maine vara kui ka tema autoriõigused.

Preemiat antakse noorele heliloojale ja/või teiste muusikaala esindajatele, kes on uurinud või propageerinud Elleri elutööd.

Neeme Järvile auhind

Preemia esimeseks saajaks oli Elleri esimese abikaasa Anna klaveriõpilane, hilisem Elleri loomingu tulihingeline uurija ja esitaja, pianist ning muusikateadlane Heljo Sepp.

Noortest heliloojatest on Elleri preemia saanud Helena Tulve, Timo Steiner, Ülo Krigul, Toomas Trass, Galina Grigorjeva, Märt-Matis Lill, Mirjam Tally ja Tõnis Kaumann. Veel on laureaatideks dirigendid Tõnu Kaljuste ja Juha Kangas, pianist Aleksandra Juozapénaité-Eesmaa ja viiuldaja Sunho Kim, muusikateadlased Mart Humal ja Vivian Tordik.

Äsjane, 2007. aasta noore helilooja preemia laureaat on Mart Siimer.

Lisaks preemiale asutati Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi poolt helilooja 120. sünniaastapäeva künnisel Heino Elleri Suur auhind. See omistatakse inimestele, kellel on eesti muusika auks ja kuulsuseks erilisi teeneid, ja seda antakse välja viie aasta tagant.

Elleri Suure auhinna esimeseks laureaadiks saab dirigent Neeme Järvi. Auhind kujutab kunstnike Ivo Lille ja Jaan Pärna paekivile modelleeritud noodijoonestikku koos Elleri meloodiaga ja klaasile kirjutatud Elleri allkirjaga.

Heino Elleri 120 tähistamine

• Sünniaastapäeva tähistamine Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis täna algusega kell 14. Toimub näituse «Koidust kodumaise viisini» avamine; Heino Elleri muusikapreemia üleandmine ja Heino Elleri Suure auhinna väljakuulutamine; sarja «Elavik»

5. trükise «Ühe suve kroonika» (Ellu Elleri mälestusi) esitlus; Elleri kogumiku «13 klaveripala eesti motiividel» esitlus; kammerkontsert Heino Elleri muusikaga.

• Klassikaraadios on 7. märtsil eetris heliloojale pühendatud sünnipäevaprogramm. Kuulata saab Heino Elleri, tema koolkonna ja Elleri preemia laureaatide loomingut. Saade «Vaigulõhnaline muusika» keskendub helilooja loomingule ja tegevusele.