Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Helga Nõu kirjaniku elu kui pagulase lugu

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Helga Nõu | FOTO: Enn Nõu

Teisipäeval 70. sünnipäeva tähistava kirjaniku ja kunstniku Helga Nõu saatus on olnud killuke eesti paguluse saatusest, mis on olnud kodu kaotuskibedus, kohanemine võõra keskkonnaga, eestluse säilitamine ja kogukonnana hääbumine või tagasipöördumine koju pärast Eesti iseseisvuse taastamist. Pagulusest kui piirolust ja Helga Nõu loomingulisest käekäigust selle taustal kirjutab Tallinna ülikooli professor Rein Veidemann.

Meie igaühe isikliku elu kõrval, milles sünd on ühtlasi tulevase surma vääramatu eeldus – asjaolu, mis osutub määravaks n-ö eksistentsiaalses ehk teisisõnu piirolust ja -olukordadest lähtuvas teadvuses –, genereerib kummalisel kombel seesugust eksistentsiaalsust ka ajalugu. Teiselt poolt võttes pole selles aga midagi kummalist, sest ajalugu on jutustatava ja üleskirjutatavana isikukeskne, iga sündmus on seotud isiku või isikuteringiga ja ajalugu tervikuna on üksainus piiride rägastik sellest, mida või keda teadvustatakse, st mis või kes jõuab sinnapoole piiri või mis või kes jääb või jäetakse piiri taha.



Helga Nõu puhul on huvitanud mind kõigepealt tema n-ö kirjandusajalooline piiriületus. Aga see huvi on mul olnud teistegi pagulaskirjanikega seoses, kogu pagulaskultuuri transformatsiooni suhtes välis- või ulgueesti ja seejärel lihtsal eesti kultuuri. Lähtun seejuures teesist, et kirjandusajalood (ja eriti koolidele mõeldud kirjandusõpikud) osalevad kirjandus- ja laiemalt võttes kogu kultuurikaanoni kujundamises.



Siin, Eestis endas, mis sõltuvalt vaatepunktist oli Kodu-Eesti või okupeeritud Eesti või Nõukogude Eesti, on aastakümneid kujundanud seda kaanonit seitsme raamatuga viieköiteline «Eesti kirjanduse ajalugu». Selle V köite teine raamat hõlmab aastaid 1950–1980, aga kuigi teos ilmus Eesti taasiseseisvumise aastal, ei leia me sellest raamatust väliseesti kirjanike loomingu käsitlusi.



Ei saagi leida, sest nagu köite toimetaja Maie Kalda eessõnas selgitab, võimaldas vabanenud õhustik küll välja anda n-ö 4. ja 5. köite «vahevihikuna» väliseesti kirjanduse lühiülevaate, autoriteks Piret Kangur (Kruuspere), Karl Muru ja Ülo Tonts, köite enda peatükid algredaktsioonis olid aga kirjutatud suuremalt jaolt 1970. aastate teisel poolel ja 1980ndate algusaastatel, mil kogu ajalookirjutus leidis aset Nõukogude doktriini halvavas raamistikus.



Sellele «vahevihikule» eelnesid 1989. aastal «Välismaise eesti kirjanduse konverentsi materjalid» – omamoodi läbimurdetekst 1987. aastal toimunud Karl Ristikivi 75. sünniaastapäevale pühendatud ja aasta hiljem ilmunud konverentsi materjalide kõrval. Ja sealt me leiame Rutt Hinrikuse põhjaliku ja tänaseni aktuaalse käsitluse Helga Nõu romaanidest, milles sedastatakse Nõu loomingu põhitunnused: püüd kirjutada võõrasse keskkonda sündinud või selles üles kasvanud põlvkonnaromaani, koos kõige sinna juurde kuuluvate sisekonfliktide, identiteedikõhkluste ja otsingutega, millest omakorda kasvab mäss vanade – teisest ajast ja ruumist pärit vanemate ettekirjutuste vastu à la, tsiteerides romaani «Kass, kes sööb rohtu»: «Eestlus on händikäp. Takistus, mis ei lase elada nagu teised.»



Selles käsitluses tõstetakse Helga Nõu ka esimest korda siiapoole piiri – ta leiab oma koha modernistliku proosa esiesindaja Mati Undi kõrval. Hinrikus kirjeldab ja analüüsib seal ka Nõu loomingu visiitkaardiks kujunenud romaani «Tiiger, tiiger», mis võimaldab oma vabadusekäsitluse, metafüüsilise absurdi, tegeliku ja võimaliku segunemise, juhuslikkuse määravuse esiplaanile nihutamisega võtta seda teost kui eksistentsialistliku kirjanduse exemplum’it, eeskujulikku näidet.



See käsitlus on üle kandunud ka eelmisel aastal ilmunud ja ühtlasi kogu väliseesti kirjandust kanoniseerivas Piret Kruuspere toimetatud koguteoses «Eesti kirjandus paguluses XX sajandil», ulatudes ühtlasi üldistuseni, Hinrikuse sõnul: «Juhuste, võimalikkuste, kiretult irooniliste kommentaaride kontekst ümbritseb kõiki Helga Nõu tekste. Tema tegelased toimivad saatuse, juhuste kausaalsete ridade meelevallas. Väga harva oskavad nad minna seda ahelat pidi tagasi iseennast leidma.»



Ent kui otsida Helga Nõu kirjandusteadvuslikke piiriületamisi, siis varaseim neist on ehk 1983. aastal ilmunud ning 1986. aastal soome ja 1987. aastal inglise keelde tõlgitud Endel Nirgi «Eesti kirjandus», milles Nõu on esindatud nende välismaal tegutsenud prosaistide nimekirjas, keda peetakse üksnes mainimisväärseks: Ilmar Talve, Aino Thoen, Peter Lindsaar, Elin Toona ja Ilmar Jaks.



Mööngem, et nii Talve, Toona, Jaks kui ka Nõu on tänaseks omandanud enam kui mainitava positsiooni eesti kirjandusväljal. Kaks kirjandusloolist käsitlust kinnitavad seda. Üheks on 2001 ilmunud akadeemilise suunitlusega «Eesti kirjanduslugu», milles leiame viiteid Nõule kaheksal korral, sh keskendunumalt «Tiiger, tiiger» romaanile.



Epp Annus laiendab Helga Nõu loomingu konteksti, võrreldes teda mitte ainult Mati Undi, vaid ka teiste toonaste või hilisemate «terav-modernistlikku» painet esindavate autoritega, näiteks Madis Kõivu ja Vaino Vahinguga. Annus sedastab, et «Tiiger, tiiger» on «teravalt, karjuvalt sotsiaalne», ja resümeerib: «See tekst on modernismi kvintessents jalustvõtvalt vahetul, ägamiseni painaval kujul.»



Sellele lausa manifesteerivale hinnangule sekundeerib sama otsesõnaliselt aasta hiljem ilmunud noorte eesti keele ja kirjanduse õpetajate Pille Riismaa, Astrid Rätsepa ja Tiina Õunapuu kirjandusõpikus öeldu. Kõigepealt äratab tähelepanu just piirolu kontekstis kirjutajate määratlus eesti pagulaskirjanduse kohta – see on «eesti kirjandus teispool piiri». Oma loominguga Helga Nõu seda piiri küll ei ületa – lähemalt käsitletakse Viirlaidi, Helbemäed, Kangrot, Laabanit ja Lepikut aga nimetamist leiab ta küll ühes lõigus, mis liigitab ta ühelt poolt otsekui nn kadunud põlvkonda, teiselt poolt mõjub aga eestlusest väljasulgemisena.



See lõik on väärt tsiteerimist: «Kirjanikud, kes läksid pagulusse lastena ning olid rohkem seotud asukohamaa kui Eesti kultuuri ja eluga. Kui neil oli hiljem võimalus Eestit külastada, siis osa neist loobus sellest võimalusest. Koos nimetatud põlvkonnaga algas eesti pagulaskultuuri allakäik. Nad ei olnud tegelikult eestlusest enam huvitatud. Tekkis nn safari-eestlus, siin käidi niisama vaatamas. Sellesse põlvkonda kuuluvad Helga Nõu (1934), Elin-Kai Toona (1937), Ivar Ivask (1927–1992), Ilona Laaman.»



Üpriski naiivse lihtsustamise kõrval tabavad õpiku autorid mu meelest mitte niivõrd neisse kirjanikesse puutuvat, kuivõrd nende loomingu probleemikeset. Vähemalt Helga ja Enn Nõu ning Ivar Ivask mitte ainult ei kuulunud Eesti külastamisest loobujate hulka ja neid on ka võimatu pidada «safari-eestlasteks», vaid neist said – söandaksin öelda – isegi meeleheitlikud tagasipöördujad, kahe lahku löödud kirjanduse missioonitundlikud kokkuliitjad. Tsiteeritud väide meenutab mulle hoopiski just «Tiiger, tiiger» romaani ainestikku, mis on aga lausa ekslikult üle kantud kirjanikele.



Ent ometi võimendab see kogu pagulaskultuuri piirolu – mitte allakäigu mõttes, mis on räigelt uljas üldistus, vaid saatusliku kuristiku tõttu, mille ületamine sealtpoolt siiapoole ongi määratud luhtuma, sest – ja nüüd ma sisenen viitega otse Helga Nõu loomingusse, romaani «Tiiger, tiiger», lk 13, millel üks peategelasi, autori protagonist Taavi Valk tõdeb – ja «tõdemine» on siin kohane rõhutada, sest see on «tõde» –: «Kuskil on vahe. Mingi suur, suur vahe.»



Ja see eksistentsiaalset ängi tekitav vahe leiab võimendust kogu Taavi Valgu tekstis, mille tähenduspesad on varases lapseeas põgenemine (mis omakorda võimendub elupaguluseks kui niisuguseks), eelmine elu kui unenägu (mis omakorda võimendub eluks endaks kui unenäoks), kodust ilmajäetus (mis omakorda võimendub ilmajäetuseks kui etteantuseks), marginaalsus, vahepealsus (mis võimendub vabaduses olla kõigest üle ja samas taandumises üksildusse) ja last, not least lakkamatu igatsus end pidestada (mis võimendub iseendas oma sõltumatu ja metafüüsilise Eesti loomises, aga ka mässus etteantud raamide ja piiride vastu).



Helga Nõu, aga ka paljude tema saatusekaaslaste piirolu väljendub mu meelest n-ö valikuta valikus – kõlagu see väide kui tahes paradoksaalselt. Olles valinud sealpool piiri eesti kultuuri, olid nad määratud valima ühtlasi selle kui võitlusvälja, kui Kodu-Eesti kultuurile vastukultuuri, millega nad oma loomingus ei leppinud ja millega leppimatuse hinnaks oli vahepealsus.



Naasnud Kodu-Eestisse, olid nad aga määratud valituks siinse konteksti poolt. Nemad küll valisid, kuid nüüd valis neid ka see kirjanduskogemus, see kirjandusteadvus ja -kaanon, mida olid kujundanud koos oma vahetu lugejaskonnaga uued kirjandus- ja lugejapõlvkonnad. Niisiis, taas kord valikuta valik. Seetõttu küsingi ma – kui see pole piirolu probleem, siis mis see on? Aga selle küsimuse vastus viibib, kuni me ise ja eesti kirjandus pole öelnud veel oma viimset sõna. Õnneks.

Tagasi üles