In memoriam - Sulev Vahtre

Sulev Vahtre Foto: Postimees.ee

07.07.1926 – 31.08.2007

Sulev Vahtre oli suurim nüüdisaegne Eesti ajaloolane, kelle panuseta ei ole võimalik kujutleda tänapäevast Eesti ajalooteadust ega ka üldrahvalikku ajalooteadvust.

Vahtre oli riigimees, kes hoidis elusana unistust vabast Eestist ja asus esimeste seas riiklikku iseseisvust ka tegudega taastama, osaledes muinsuskaitseliikumise, kodanike komiteede, Eesti Kongressi, Põhiseaduse Assamblee ja erakonna Isamaa töös.

Ühtlasi oli professor Vahtre kordumatu isiksus, kes innustas oma vaikse sära, teesklematu talendi, töökuse, mehisuse, sõbralikkuse ja aususega kümneid kolleege, tuhandeid tudengeid ning oma teoste kaudu ka kogu eesti rahvast.

1940ndate lõpul Tartu Ülikoolis ajalooõpinguid alustanud Vahtre päris toonastelt õppejõududelt Eesti Vabariigi aegse ajalookäsitluse ja õpetusviisi, mis rõhutas ajalooteaduse vältimatut seotust arhiiviallikatega ning nende kriitilise, täpse ja metoodilise läbitöötamisega.

1955. aastast ülikooli ajaloo-osakonna noore õppejõuna tööle asunud Vahtre jäi neile põhimõtetele truuks kogu oma viljaka töömehetee vältel, andes sarnase teadusliku maailmapildi edasi ka oma õpilastele. Toonase ideoloogilise surve all sai neid põhimõtteid rahuldavalt rakendada vaid vanema ajaloo probleemide puhul. Vahtre erialaks kujuneski Eesti vanem ajalugu ja allikaõpetus.

«Sulev Vahtre kui teadlase kohta võiks õigustatult öelda, et tal on algusest peale olnud üks suur uurimisobjekt ja teema – talurahvas ja tema ajalugu,» kirjutas Vahtre kolleeg Tiit Rosenberg 2001. aastal ilmunud Sulev Vahtre 75. sünnipäeva pühendusteoses «Muinasaja loojangust omariikluse läveni».

Vahtre teadlasetee algust tähistab põhjalik käsitlus nii keskaegsetest Balti kroonikatest (Bartholomäus Hoeneke Liivimaa noorem riimkroonika, Marburgi Wigandi kroonika jt) kui teadusallikatest ja kirjandusteostest. Sellele järgnes 1960. aastatel doktoritöö kirjutamise käigus Eesti oludes teedrajav töö 18.–19. sajandi ajaloolise demograafia vallas.

Koos juhendatavate tudengitega tõi Vahtre käibele rohkelt uusi andmeid Eestimaa rahvaarvu muutustest neil sajandeil, tuginedes hingeloendite ja kirikumeetrika andmestikule ning kasutades ka klimatoloogia, agrometeoroloogia jt naaberteaduste abi.

1970. aastatel naasis Vahtre Eesti keskaja uurimise juurde. 1980. aastal ilmunud raamatus «Jüriöö» lükkas Vahtre ümber mitmed Jüriöö ülestõusu puudutavad romantilised ja kirjanduslikud kujutelmad, kuid rõhutas samas uudse asjaoluna ülestõusnute head organisatsiooni ja välispoliitilist aktiivsust.

1990. aastal ilmunud «Muinasaja loojang Eestis. Vabadusvõitlus 1208–1227» näitas samalaadses värskes valguses ka muistset vabadusvõitlust. Vahtre toonitas, et muinasaja lõpu Eesti ühiskond oli üsna küps ja selle mahajäämus Lääne-Euroopa feodaalühiskondadest oli paljuski suhteline. Vaid selline ühiskond suutis pikka aega vastu panna mitmel rindel peetud plaanipärasele vallutussõjale.

Vahtre lõi juba sügavail okupatsiooniaastail enda ümber õppejõududest ja üliõpilastest koosneva meelekindla rahvusliku tuumiku, kes ei suutnud oma eitavat suhtumist Nõukogude korda kuigi hästi varjata.

See tõi teadlasele ja tema perekonnale kaasa okupatsioonivõimude kriitilise tähelepanu, ähvardused ja repressioonid. Ülikooli ajaloo osakonnast sai aga 1980. aastate teisel poolel alanud vabadusvõitluse vaimu üks lätteid. Terve plejaad Vahtre kasvandikke mängis Eesti riigi taastamisel võtmerolli ja on nüüdki tegevad tunnustatud poliitikute ja riigiametnikena.

Sulev Vahtre juhtimisel taastati ülikoolis Eesti ajaloo õppetool. Tema teadlasetöö jätkus viljakana ka pärast emeriteerumist 1993. aastal. Muu hulgas oli Vahtre president Lennart Meri algatatud koguteose «Eesti ajalugu» peatoimetaja.

Sulev Vahtre elutööd ei piirdu ainult Eesti ajaloo ja tänapäevaga. Ka tuleviku Eesti palgejoontes jääb alatiseks äratuntavalt vilksatama professor Vahtre ainuomane naeratus.