Aastakümneid oma loomingus muistseid rahvaviise kasutanud ja rahvuslikku helikeelt moderniseerinud helilooja Veljo Tormis (79) sai eile Eesti Muusikanõukogu heliloomingupreemia, mille mullu pälvis Ester Mägi.
Veljo Tormis: punk tõi rahvusliku ärkamise
2. oktoober 2009, 00:23
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
2002. aastast välja antava preemiaga, mida on viimastel aastatel nimetatud ka elutööpreemiaks, on varem meeles peetud Erkki-Sven Tüüri, Helena Tulvet, Olav Ehalat, Toivo Tulevit ja Tõnu Kõrvitsat.
Muusikanõukogu preemiatega autasustati eile ka Eri Klasi ja Laine Leichterit. Interpretatsiooni preemia laureaadile Eri Klasile ulatati autasu aastakümnetepikkuse väljapaistva dirigenditegevuse eest. Preemia muusikaelu jaoks olulise ja väljapaistva tegevuse eest läks Laine Leichterile kui võimsa tšellistide koolkonna legendaarsele Õpetajale.
Veljo Tormisel oli eile kahes mõttes suur päev, ta pidi olema õhtu jooksul kahel laval. Eile oli ka tema loomingu töötlusi sisaldava albumi «Laulu jäävuse seadus» esitlus Von Krahli teatris. Plaadil tõlgendavad Tormise laule uuema põlvkonna mitteakadeemilise, aga võib siiski öelda, et intellektuaalse popi artistid Pastacast 3 Peani.
Kohtusime Veljo Tormisega tema kodumaja all kohvikus eile enne tema suurt õhtut. Maestro saabus kohale ääretult noorusliku imago ja käbeda olekuga, eriti ei usuks, et ta järgmisel aastal 80 saab. Mina võtan tee, härra võtab kohvi.
Panen diktofoni käima.
Kumb tunnustus teile tähtsam on, kas suur ja ametlik või see, et noorema põlve muusikud peavad teid meeles?
Raske öelda. See suur tunnustus on muidugi tähtis, ma ei oska seda alahinnata kuidagi. Ma ei räägi rahast, raha on muidugi riigiametniku kuupalk, aga nii meie elutööd hinnatakse (naerab).
Aga see plaat on meeldiv tunnustusavaldus noorte poiste ja tüdrukute poolt, ja Aivar Tõnsos leidsin ma targa inimese, teadsin teda varem Klassikaraadiost «Fantaasia» saadete kaudu. Plaadi tegemine algas juba kaks aastat tagasi eesti muusika päevadel, kõigepealt nad tegid ühe õhtu minu muusika põhjal.
Kõigepealt need muusikud andsid mulle teada, mida nad on valinud, ja siis ma andsin neile tausta: millise mõttega mingi asi tehtud oli ja iseloomustusi stiilidest. Nüüd, kui ma kuulan selle plaadi materjali, siis kahetsen, et ma mõnda asja põhjalikumalt ei seletanud, eriti mis puudutab meie regilaulu stiili. Ja ma ei mõtle nende muusikute puhul, ma mõtlen seda selgitustööd laiemalt.
Sellega tegelete ka akadeemiliselt.
Juba kolmas aasta nii siin muusikaakadeemias kui ka Viljandi Kultuuriakadeemias. See on mul juba ammu südamel, see regilaulu stiili alalhoidmine. Tulin selle peale neli-viis aastat tagasi. Juba kümme aastat on ju pärimusmuusika buum, väga tore, aga sageli on tunda, et inimesed, kes sellega tegelevad, ei ole materjaliga hästi kursis. Nad püüavad kohe hakata muutma.
Nii et noortel huvi on, aga enne kui vundament selge, hakatakse maja ehitama?
Selles ongi see asi. Siis ma mõtlesin, et annan ühe loengu. See toimus 2005. aasta muusikapäevade raames, ja see kestis terve päeva. See oli pärast «Eesti ballaadide» viimast etendust. Läks aasta mööda, siis kutsus muusikaakadeemia rektor Peep Lassmann mind tööle, et noh, hakkame õpetama. Mida aasta edasi, seda selgemaks see asi mulle endale saab, just õpetamise koha pealt.
Olete rahvaliku teemaga tegelnud aastakümneid, aga ikkagi uuendajana.
Ei noh, ma hakkasin algul lihtsalt kasutama neid rahvalaule. Karl August Hermann tegi seda juba rohkem kui sajand tagasi. Tema põhimõte oli see, et üks hääl pole muusika, muusika on ikka neljahäälne, ta pani lihtsalt kolm häält juurde. Aga rahvusliku helikeele muutmine professionaalsel tasandil toimus möödunud sajandi algusest alates. Seda tegi juba Mart Saar.
Teie ennast ei peagi mingiks uuendajaks?
Eks ma tahtsin ikka oma sõna ka öelda, ja hakkasin mõistma asja natuke teistmoodi, kui nad seda enne teinud olid. Tagantjärele ma saan aru, et Cyrillus Kreek oli juba enne mind samamoodi mõelnud.
Kas teid natuke üllatab ka, et uuem põlvkond on teie muusikaga hästi kursis?
Ei tea, kas nad nii kursis on. Rohkem kursis oli vast see põlvkond, kes koolis käis kuskil kuuekümnendatel-seitsmekümnendatel. Juba viiekümnendatel olid Tambergi ja Räätsa ja minu pildid õpikutes sees. Aga hiljem kadusime me õpikutest ära. Tähelepanu kaldus popi ja roki poolele. Klassikalised autorid jäid vahepeal tagaplaanile.
Aga selle rahvalauluteema uuesti kasutusele võtmisega on tekkinud tõesti uus huvi ka minu loomingu vastu. Olen kuulnud, et tänapäeva noored üliõpilased isegi peavad minu teoseid rahvamuusikaks ja vastupidi. Minu taotlus oligi, et ma ei püüa rahvalaulu muuta, minu eesmärk oli rahvalaulu serveerida oma teoste kaudu.
Kuidas teile see plaat tundub? «Laulu jäävuse seadus».
Siin on igaühel oma nägu, oma keel, oma aparatuur, millega ta tegutseb. Ma ei ole eriti asjatundja popmuusika alal, seda võib ju popmuusikaks nimetada?
Põhimõtteliselt jah. Intellektuaalne popp, aga popp ikka. Kuidas suhtute sellesse, et pinnal on popp, rokk ja elektrooniline muusika?
See on juba biitlitest peale nii. Aga mina ei võtnud siis seda asja omaks. Minu jaoks see oli seotud kõva lärmiga. Kuigi tihtipeale üldse mitte kõva lärmiga.
Tagantjärele kuulates biitlid ei tundu lärmakad.
Tagantjärele ei tundu jah! Eks lärmakamaks mindi koos rokiga. Rollingud olid lärmakad.
Te olete siiski kursis ka popi ja rokiga.
Siis ei olnud. Nüüd juba olen rohkem kursis. Ikkagi huvitab, millele suuremat tähelepanu osutatakse. Eriti märgatav oli see klassikalise ja popmuusika vahekord laulva revolutsiooni ajal, mis toimus ju popmuusika vallas. Minu koorilaule seal keegi ei laulnud.
Alo Matiisenit laulsime.
Alo Matiiseni seadeid. Ja teiseks oli punk.
See oli rohkem vaimne raputus, või teie jaoks ka muusika?
Muusika või mitte, aga punk aitas rahvuslikule ärkamisele rohkem kaasa kui koorilaulud. On ka öeldud, et minu kuuekümnendate-seitsmekümnendate koorimuusika valmistas pinnast ette, tore oleks. Ma tajusin küll, et rahvas sai aru, kui ma tahtsin midagi riigivastast öelda. «Maarjamaa ballaad» näiteks. See oli 69. aastal, samal ajal kui biitlid tegutsesid. Tegutsesid siis veel?
1970 läksid laiali, 69 veel tegutsesid stuudios. Nii. Aga ometi teil ei ole erilist jama olnud võimudega?
On olnud ikka nagistamist ka. Aga ma olin Moskvas õppinud, see oli kõva pluss. Siis ma hakkasin rahvamuusikat kasutama, seltsimees Stalin ise ütles 48. aasta otsuses: kasutage rahvamuusikat! Aga 70. aastal asi kiskus veidi kiiva. Siis mulle öeldi, et miks te ikka nii palju neid rahvaasju teete!
Et tehke estraadi ka vahele?
Ei, seda mitte! Aga ikka et rohkem omaloomingut ja rohkem ühiskondlikke teemasid, hoiate meie Nõukogude liinist kõrvale! Ja hakati finantsiliselt mõjutama. Mulle ei makstud enam sada protsenti, vaid kultuuriministeeriumi ametnikud ütlesid: piisab 50 protsendist, kuivõrd pole päris omalooming. Isegi «Raua needmise» eest sain ainult pool raha, kuigi seal ei ole otseselt rahvaviisi üldse sees. Aga eks ma ajasin oma jonni edasi.
Kas elutöö on tõesti tehtud?
Elutöö on mul tehtud, selle vastu ma üldse ei vaidle! Kui ma 70 sain, siis loobusin muusikat kirjutamast, kuna tundsin, et nii hästi enam ei suuda kui nooremana, aga kehvemaid lugusid teha ei taha. Ja ma saavutasin mingi rahulolutunde. Et ma ei pea enam midagi tegema.
Te kuidagi ei tundu erus olevat, kuna olete kogu aeg pildil.
See tähendab ainult seda, et ma OLIN hea helilooja. Olin! Midagi muud see ei tähenda. Aga ma olen eelmise sajandi helilooja. Täpselt üheksa aastat tagasi kirjutasin oma viimase loo «Lauliku lõpusõnad». Aga ma olen tegelnud kirjastamisega, ettekandeliste küsimustega, ja viimasel ajal olen uuesti noote kirjutama hakanud.
Kuna kolleeg muusikaakadeemiast Triinu Ojamaa hakkas mulle rääkima, et mis muusikateadlane või folklorist sina ka oled, kuigi sa sellega praegu tegeled, tegelikult sa oled ikka helilooja.
Tal oli konkreetne ettepanek, ning tema soovitusel ma tegin ära «Sügismaastikud» ja Eri Klas pani need oma kammerorkestri kavva, ja siis ma seadsin veel terve oma loodusmaastike tsükli ning «Jaanilaulud» takkaotsa. Aga see ei ole uus looming, seal on täpselt samad noodid mis koorimuusikas.
Mulle meeldis Paul Ariste mõte, et kui inimene saab 70, siis ta ei tohiks enam midagi avaldada.
Teistele ikkagi viitsite õpetust edasi anda.
Võib-olla seda võib nimetada vanadusest tingitud motoorseks rahutuseks.
Järgmisel aastal tuleb suur juubel. On plaane ka?
Mõned peavad sellega seoses plaane, ma tean, mina ise ei pea. Üks prantsuse koorijuht, kes on teinud juba Prantsusmaal kaks korda minu autorikontserte, kavatseb teha ka sel puhul mais. Kaljuste tahab Nargen Festivali raames midagi teha. Andres Uibo on küsinud, kas minu kodukirikus Vigalas ei võiks midagi teha. Üks ja teine tuleb küsima.
Võib-olla lõpetuseks tooksite välja paar oma lemmikut plaadilt «Laulu jäävuse seadus»?
Kõik meeldivad! Ma polekski arvanud, et ma veel selle muusika austajaks muutun. Palju raskem on mul kuulata praegust akadeemilist moderni.
Kas siin on rohkem hinge?
Siin on rohkem ruumi. Selle kohta vist öeldakse psühhedeelne ulme, aga mulle see meeldib.
Muusikapreemiad
Eesti Muusikanõukogu preemiad:
• Heliloomingu preemia: Veljo Tormis
• Interpretatsiooni preemia: Eri Klas
• Preemia muusikaelu jaoks olulise ja väljapaistva tegevuse eest: Laine Leichter
Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemiad 2008/2009:
• Urmas Vulp – eesti keelpillikultuuri edendamine
• Raili Sule – pikaajaline ja silmapaistev pedagoogitegevus
• Ansambel U – CD U: ja uue muusika vankri vedamine
• Tõnis Kõrvits – üldlaulupeo arranžeeringute eest
• Toomas Rull – silmapaistev tegevus interpreedi, autori ja pedagoogina; esimese eestikeelse trummiõpiku väljaandmine
• Mirjam Tally – särav loominguline aasta
• Marje Lohuaru – mitmekülgne tegevus interpreedi ja muusikaelu edendajana
• Ain Agan, Aleksei Saks – sari «Eesti Improvisatsioonid»
• Dokumentaalfilmi «Laulutaadi hümnid» loominguline kollektiiv – siiras pilk laulutaadile
Uus album
«Laulu jäävuse seadus» (Ulmeplaadid)
Uued kõlamaastikud Veljo Tormise muusika põhjal