Ükski mõrv ega müsteerium pole täiuslik

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kohe näha, et vanad sõbrad: Harold (Jaan Rekkor, vasakul) ja Paul (Hannes Kaljujärv).
Kohe näha, et vanad sõbrad: Harold (Jaan Rekkor, vasakul) ja Paul (Hannes Kaljujärv). Foto: Eve Annuk

Vanemuise lavale on toodud värsket verd Ugalast ja Endlast, mängimaks pealkirja poolest verdtarretavat lugu ideaalsest mõrvast.

Leino Rei esimeseks lavastajatööks Tartus on inglise raadioajakirjaniku Edward Taylori kelmikas ja leidlik mõrvalugu. Mõrtsukatöö osutub nii nutikaks, et surnuid pole pea ühtegi.

Jõuline partnerlus

Krimikirjanikud Paul ja Harold on aastaid edukat koostööd teinud. Üks neist räpakam alkoholilemb, kelle peas liiguvad säravad ja müüvad süžeed, teine korralik töörügaja.

Pole imestada, et hoolsamal on suuremad ambitsioonid, tahaks luua hoopis unustamatut teatriteksti, mida mängitaks aastakümneid erinevalt teleseebi ühest hooajast.

Partner ei suuda aga üksi vee peale jääda ning otsustab šantaažiga oma elu kindlustada. Mis muud, kui tuleb sooritada täiuslik mõrv, et tüütust semust lahti saada.

Peaosades on eesti teatri tuntud ja armastatud näitlejad Jaan Rekkor ja Hannes Kaljujärv. Kõige nauditavamad on stseenid, kus nad saavad teineteist kägistades ja materdades maas püherdada või üksteise peale häält säästmata röökida.

Meeste žestides on mahlakust ja kõnepruugis usutavat kadedust ja kavalust, varjatud kassi-hiire mängu. Rekkori Harold osutub sümpaatsemaks ja läbimõeldumaks, Kaljujärve tegelane on harjumuspäraselt vastik ja libekeelne. On raske teda heasüdamlikus ja siiras rollis ette kujutada.

Ometi on partnerlus neil veres nii, et ka vihavaenlastena teineteist tapmisplaanidega üle trumbates tunduvad nad vaid järjekordset raamatut kirjutavat.

Kõige taustaks on külm ja ultramodernne lavakujundus (Rosita Raud), mis seostub mõrva «jäisusega». Miljonivaatega kodu, mis reguleerib ise niiskust ja soojust ning võib ootamatutel hetkedel endast helisignaalidega märku anda.

Kõige vahvam on märklauda kujutav vaip põrandal, mõrva täiuslik võrdkuju.

Esietendusel jäi esimene vaatus mõnevõrra igavaks ja venivaks, kuna kaklemis- ja vaidlemisstseenide humoorikuse vahele jäävaid auke ei suutnud näitlejad kahekesi piisavalt täita. Abi polnud ka Haroldi aeg-ajalt ilmuvast napsisest abikaasast (esietendusel Hilje Murel).

Teises vaatuses oli tempo palju kiirem ja suheterägastik hoogsam. Lisaks oli rohkem pinevust ja ootamatust. Paratamatult on kriminaalsüžeesse sisse kirjutatud teatav ennustatavus, mis vaatajas igavust tekitab.

Liiga lihtne tundub lahendus, et esimene vaatus on sissejuhatus teemasse ja kogu action on teises vaatuses.

Mõrad müsteeriumis

Siiski ei jäänud süda näiliselt loogilise looga päriselt rahule. Kellel ikka on kodus rõduuks, mis ise kinni langeb ja avamatuks jääb, ja kes tegelikult taluks oma kodus südaööl vägivallatsevat politseinikku?

Suurimaks küsimuseks jääb ühe naisterahva reaalne kadumajäämine – kavalehel välja kuulutatud Eva Klemetsi tegelaskuju ei ilmu lavale üheski stseenis. Õhku jääb küsimus, mida tal siis tegelikult öelda oli või kas temast seljataga kõneldu oleks tõeks osutunud. Müstika!

Aga kindlasti väärib lõpp ootamist. See on neile paras.

Uuslavastus

Edward Taylor

«Jäine mõrv»

Lavastaja Leino Rei, kunstnik Rosita Raud

Esietendus 21. septembril Vanemuise teatris

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles