Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kümme aastat surma, armastust ja nalja

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Tartu Ülikooli keemiateadur ja üliõpilasteatri staažikas näitleja Indrek Tulp möödunud laupäeval galalavastuse proovis. Tema taga seisab tekstiraamatuga lavastaja Kalev Kudu. | FOTO: Margus Ansu

Tartu on üks isemoodi linn ning ainult seal saabki eksisteerida Kalev Kudu ja üliõpilasteater. Koos Mehis Heinsaare, Daniil Harmsi ja Jüri Ehlvestiga. Andes juba kümme aastat elule vastuseid läbi absurdi ja sürreaalsuse. Kuidas ja miks, rääkisid Eva Kübarale Kalev Kudu ja mõned teised ka.

Tartu Üliõpilasteater (TÜT), mida vahel on nimetatud ka Kudu-teatriks, on kindla auraga koht. Tammsaare ja Shakespeare võivad heaga koju minna, sest siin tahetakse jalutada piiridel ja vaadata inimeste sisse. Julgust katsetada on, sest hirmu kaotada pole.



Ja vaadates teatrifestivalidelt saadud auhindu, tuleb tõdeda, et see oli üks õnnelik hetk, kui Kalev Kudu juhtus 1999. aasta sügisel vaatama toonase Tartu Ülikooli draamastuudio lavastust «Keegi peab lahkuma» ning otsustas, et sellest trupist saab uus teater. Draamastuudio endine juht Timo Kikas oli just Ameerikasse läinud ning Kudu kasutas soodsat peataolekut ära. 9. oktoobril 1999 tuli juba välja esimene lavastus, Antti Salo tekst «Kullervo».



«Mängisime täiesti tühjal laval, publik oli ka lava peal. Mingit erilist valgustust meil ei olnud, kostüüm oli ka must, mingi elav tuli tossas veel õudselt, mina lõin veel trummi ja joigusin,» meenutab Kudu nüüd, kümme aastat hiljem toonast lavastust.



TÜTi kunstiline juht Kalev Kudu, järgmisel neljapäeval näeme galaetendust – läbilõiget teatri kümnest tegutsemisaastast. Mis põhimõttel see lavastus on kokku on pandud?

Teatrist on läbi käinud 108 inimest ja ma proovisin teha nii, et oleksid esindatud erinevad põlvkonnad ja mitmete taustadega inimesed. Algul nägin küll ideaalis, et lõigud erinevatest lavastustest võiksid olla läbi põimitud, aga nüüd tundub, et jääme ikka eraldiseisvate plokkide juurde. Aga mulle väga meeldib, et inimesed peavad veel kümme aastat hiljem asjast lugu, sõidavad kohale ja on ühe asja eest väljas. Peamine eesmärk ongi, et oleks lõbus, inimesed saaksid laval kokku, nagu suur klassikokkutulek.



Daniil Harmsi tekstil põhinevat «Jelisaveta Bami» olete lavastanud nii Tartu Üliõpilasteatris kui ka Valgevene Riikliku Ülikooli teatris. Viimast varianti näeme tuleval nädalal Tartus. Mille poolest need lavastused erinevad?

Põhimõtteliselt on selle teksti puhul kaks lahendust – võib teha nagu tõsist draamat, isegi tragöödiat noorest tüdrukust, kes pole milleski süüdi, aga kes arreteeritakse ja viiakse minema. Aga võib teha ka täiesti klounaadilikus võtmes.



Esimese variandi Bamist tegin ma tragöödiana, mul oli seal ka koor laval, aga valgevenelastega tegin peaaegu klounaadi, nii et liikusin tragöödiast komöödia poole. Nooremana võtad ikka asju tõsiselt ja mõtled üle, aga tegelikult midagi kohutavat ju ei ole, elu ongi lühike ja ega midagi põdeda ole.



Kas «Jelisaveta Bam» on teatri jaoks ka kunstilises mõttes oluline verstapost?


See on pöördeline etendus, sellega hakkasime kohe ka festivalidel käima ja see on vist enim festivalidel käinud tükk «Sortside» kõrval. Esimest korda kasutasime seal ka klounaadilikke elemente, mis hiljem on meil olnud peaaegu igas lavastuses.



Ning sellest alates hakkas välja kujunema meie oma, natuke nihestatud repertuaar. «Bami» tekst on ju ka suhteliselt abstraktne ja ega riigiteater sellist rasket asja ette ei võta, aga tudengiteater peaks seda just tegema. Leidsime oma niši – me ei hakka tegema Tammsaaret, kuigi ka seda võib teha, aga pigem töötaksime äärealadel.



«Bami» teksti juures võlus mind just võimaluste paljusus. Hästi lahtine ja ka lõpetamata tekst – ikka jääb arusaamatuks, kuhu Bam viiakse. Näiteks kui me seda Venemaal mängisime, oldi kindlad, et NKVD mehed viisid Bami minema, kuid Rootsis arvati, et need on surmakutsarid, Eestis on neid aga käsitletud seksuaalmaniakkidena.



Harmsi tekste olete oma lavastustes palju kasutanud, siia juurde võib veel lisada sellekevadise Mehis Heinsaare kirjutatud dokumentaalnäidendi «Daniil Harms ehk Geeniuse elu». Miks Harms?

Kust lõppeb Harms ja algab Hein­saar, on muidugi omaette teema, millest räägib meie juubelikonverentsil natuke Aare Pilv. Aga Harmsi juures paelub mind kõige rohkem see, et vaatamata kõigele sellele s***le, mille sisse ta elama sattus, oli ta ikka vaba inimene ja ei andnud alla. Ta pandi vangi, saadeti asumisele, oli puruvaene, teda ei avaldatud, ta pidi peeaegu surnuks nälgima, aga ta ei läinud selle ahviväega kaasa, jäi iseendaks.



Sisemine vabadus andis talle ka võimaluse kirjutada. Moskvas on tema teoseid viis-kuus köidet välja antud ja siiamaani veel avastatakse tema tekste.



Eks galaetenduses on ju näha ka, mis meil siin toimub – palju laipasid, natuke armastust ja klounaadi. Aga no mis see elu siis on – surm, armastus ja natuke tsirkust. Absurditeatrit armastan ma just sellepärast, et see puudutab väga tugevalt inimese eksistentsi – küsimusi, miks ta siin maailmas üldse on ja mis variandid on – kas leppida, teha kompromiss või lüüa käega. Enesetaputeemad on mul ka tugevalt lavastustes sees.



TÜTis mängivad inimesed peavad maailmavaatelt vist üsna teie moodi olema?


Parem oleks, jah. Ega see on kohe näha, kui minuga ei haaku, siis need inimesed lähevad ka üsna ruttu välja. Tulid lihtsalt valesse kohta. Aga ega neid äraminejaid palju ole. Ega ma siis nii kuri mees ka ole. Noored tüdrukud seal muidugi vahel mõtlevad, et äkki ma olen mingi maniakk, et tegelen siin ei tea mis asjadega kuni kannibalismini välja, enesetapud ja kõik, hirmutav ju. Aga siis nad avastavad, et tegelikult on täitsa kihvt ka sellistele teemadele mõelda.



Arvan, et TÜTi kasvandikest saavad elus tublid inimesed – avatud ja huumorisoonega. Tänapäeval peab ikka huumorisoon olema, ei pea nii tõsiselt ja sirgjooneliselt murdma.



Kümme aastat olete teatriga suhteliselt sama rida ajanud. Mis on tulevikuplaanid?


Oma maja puudumine on meil praegu kõige valusam teema, sest isegi proovideks peame rentima linnas erinevaid saale. Nii et see rida tuleb korda ajada.



Kohe pärast juubeliüritusi lähme oma uusima lavastusega «Vabadus või surm. Nestor Mahno võitlus» seni pikimale reisile Colombiasse. Lavastus räägib Ukraina kodusõjast ning vabaduse teemast.



29. oktoobril on uute liikmete vastuvõtt, neile tuleb klounikoolitus ning Kadi Tudre buto liikumise ja action-teatri koolitus. Järgmisel semestril kavatsen teha ühe komöödia. Siis on veel plaanis Aleksandr Vvedenski, kes on võib-olla isegi veel kummalisem kui Harms. Kirjutas 1920ndatel asju, millest võib-olla alles sada aastat hiljem hakatakse aru saama. Näidendis on kuus kuni kaheksa tegelast, kõik tapetakse lõpuks ära, pidev suremine, mis saab alguse sellest, et laps läheb metsa jõulukuuske otsima.



Sürrealismist ei loobu?

Siis ma peaks ennast maha laskma. Ja keegi peab seda ka tegema. Sellised well-made-asju pole ju mõtet teha. Tänapäeval võid ju võtta teatrist paar staar­näitlejat, näiteks Aarne Üksküla, ja nad mängivad sul ükskõik mille ära. Vahet pole, kes seal lavastab – tekst jookseb, saalid on rahvast täis ja raha tuleb.



Räägivad üliõpilasteatri endised ja praegused näitlejad

Tanel Jonas
Vanemuise näitleja


TÜTi võiks nimetada juba poolprofessionaalseks teatriks, Tartus tegutsevatest truppidest on see Vanemuise järel oma taseme ja väljakujunenud käekirja poolest kindlasti teisel kohal. Loomulikult on see teater palju kunstilise juhi Kalev Kudu nägu, vaadates juba autoreid, mida on tehtud – Büchner, Harms, Kane, eks see selline intellektuaal-depressiivne ole. Ja ei olegi vaja otsustada, kas see on hea või halb, on hoopis oluline ja tänuväärne, et leidub inimene, kes tudengitega 24/7 tegeleb. Sest üliõpilastel on oma teatrit vaja.


----------------------------


Martin Liira
TÜ keskkonna­tehnoloogia ­doktorant


Olen õnnelik, et olen suutnud endas reaalteadused ja pehmed teadused kombineerida. Päeval istun laboris, saan konkreetseid tulemusi ja tean, mis nendega edasi teha, ja kõik on väga reaalne, aga õhtuil proovis on korraga suur hulk ebamäärasust, millega tuleb hakkama saada. See annab laiema maailmapildi.


Kudu puhul meeldib mulle, et ta teeb asju hästi ausalt ja kui ta tuleb proovi, siis temas on ikka alati mingi valu sees ning kuigi ma tihtipeale ei saa aru, mis valu see täpselt on, siis ma olen ka tihti temaga nõus.


------------------------------


Sven Heiberg
näitleja ja lavastaja


Võib muidugi mõelda, et kindlasti oleks tudengitel kasulik töötada ka teiste lavastajatega. Eks seda on aeg-ajalt proovitud ka, aga mitte eriti tulemuslikult. Aga Kalevil on olemas tugev tahe ja juba see on suur asi.


Minu kui kõrvalseisja jaoks on huvitav näha, mida teatris just viimastel aastatel on tehtud. Kuuldes näiteks, et Kudu teeb seal Ateena saalis mingeid Tšehhovi nalju, mõtlesin küll algul, et no mis see siis nüüd on. Aga nähes lavastuse katkeid, tajud, et tegelikult on täitsa hea ja elus teater.


-------------------------------


Auli Auväärt
Altermanni
näitemängu­stuudio juht


Tõeline ahhaa-elamus oli Kalevi klounikoolitus. Minult nõudis palju julgust minna tänavale ja hakata klouni mängima, eriti Tartus Toomemäel, kust ma iga


päev üle jalutan. Aga nüüd tahan, et ka igas minu lavastuses ikka mingi krutski sees oleks.


Kalev on minust kindlasti hästi erinev inimene ja mõnikord ma ei saa üldse aru, mis ta mõtleb. Talle on iseloomulikud sellised tumedad allhoovused, kaks-kolm laipa laval on tavaline. Aga ma olen õnnelik, et olen saanud teistsuguse mõttemaailmaga inimesega koos töötada.


------------------------------


Sven Paulus
ajakirjanik


Tudengiteater on koht, kus radikaalsust üles näidata. «Sääraseid mulke» ja «Saaremaa onupoegi» võib mängida pensioni­eas, nooruses tuleb mässata.


Soovin, et teater ei kaotaks oma nooruslikku uljust, värskust ja teravust. Samas võiks juurde tulla külalislavastajaid, kes annaksid ehk teistsugust hingamist. Loodan, et teatril saab olema tulevikus oma maja või ruumid, mida on kümme aastat mööda Tartut taga otsitud. Võiks olla  ka professionaalne produtsent, sest lavastaja peaks saama rahulikult lavastada.



TÜT 10

Üritused Tartus Genialistide Klubis



7. oktoober


•    19.00 juubeliürituste ja näituse avamine


•    20.00 foto- ja filmiprogramm TÜT elust kümne aasta jooksul


•    21.30 räägivad Kalev Kudu, Jaak Rähesoo, Luule Epner, Aare Pilv, Rait Avestik jt


•    22.30 teatridisko



8. oktoober


•    19.00 Valgevene Riikliku Ülikooli teatri Na Balkone etendus «Jelisaveta Bam», lav Kalev Kudu


•    20.30 galaetendus «TÜT 10». Läbilõige kümne aasta jooksul etendunud lavastustest, laval teatri endised ja praegused


näitlejad.


•    22.30 Live!!! Üllatusesinejad.



http://www.ut.ee/teater/

Tagasi üles