Ameerika vennad Collyerid, Homer ja Langley, vastavalt advokaat ja kontsertpianist, said möödunud sajandil kuulsaks sellega, et lukustasid end oma vanematelt päranduseks saadud New Yorgi majja, katkestasid igasuguse sotsiaalse suhtluse ja hakkasid koguma kõikvõimalikke asju.
Kuni nad 1947. aastal lõpuks sinnasamasse, ilma vee ja elektrita majja surid. Jättes endast maha 180 tonni prahti.
Selle tõestisündinud loo põhjal kirjutas Rootsi näitekirjanik Lotta Lotass 2005. aastal näidendi «Kogujad» ja lavastaja Taago Tubina käe all ilmub see täna õhtul Viljandi vanas lennukitehases ka lavalaudadele. Tubina sõnul on meis igaühes peidus koguja ja selle tegevuse päästik võib lahti minna igal hetkel.
«Kui on vaja üle saada mingist vapustusest, siis võib enese ümbritsemine esemetega pakkuda rahu ja turvatunnet,» kõneleb Tubin. «Ja üldiselt ongi ju siin peidus kõige keerulisemad valikud elus: mis on väärtuslik, mis väärtusetu? Mida alles jätta ja mida minema visata? Mitte ainult esemetega seoses, vaid ka mentaalselt, näiteks mäluprotsessides.»
Kuid mitte kogumine pole peamine «valu», mis Tubinat Lotassi juures paelus, vaid hoopis see ennastohverdav, imelik ja arusaamatu armastus, mida lugu portreteerib. Intrigeeris mõistatuslikkus ja see, et küsimused ja tähendused libisesid pidevalt käest.
«Kogujaid» mängitakse Viljandi vanas lennukitehases (Hariduse 12a) ning lavale astuvad Tanel Ingi ja Janek Vadi. Ugalaga teeb selles lavastuses koostööd MTÜ Kultuuritsehh, kelle tegus seltskond vana tehase kui mängupaiga ka avastas.
Tubin leiab, et ühelt poolt väljendab tehase asukoht hästi eraldatuse ideed.
«Peategelased soovivad, et nad unustataks ja sama unustatud on enamiku inimeste jaoks ilmselt nii maja ajalooline taust (lennukitehas, ja Viljandis!) kui vendade Collyerite elukäik,» selgitab Tubin ja lisab, et väärtustada tahetakse ka Viljandi vana (tööstus)arhitektuuri ning äratada hoone uuele elule, et sinna ka tulevikus kultuuri viia.