Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kuidas elad, Andres Saks?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Kirjanik-kunstnik Toomas Vint kirjeldab oma uues romaanis «Üüriline» kirjanike elu tänapäeva Eestis. | FOTO: Kalev Lilleorg / virumaa teataja

Kirjanik Teet Kallas luges kolleeg Toomas Vindi uusimat romaani «Üüriline», kus tegutseb proosakirjanik Andres Saks.

Just niimoodi – kõigepealt tuleb rääkida Andres Saksast. See nimi jäi suhteliselt hiljuti silma Loomingus.



Ilmselt ühes Harjumaal kurseerivas bussis uut ajakirjanumbrit sirvides ja selle sisu nuusutades lugesin prooviks ka mõned lõigud selle autori novellist. Autorinimi oli tundmatu, stiil ja kompositsioon andsid aga aimu, et suisa algaja esimese suleprooviga tegemist siiski ei ole. Päris enesekindlalt vormistatud laused olid. Sisu?



Hm… Viimasel ajal pole see nagu eriti oluline, eks? Sest nagu öeldakse: stiil määrab kõik.



Mõtlesin loo hiljem läbi lugeda, aga nagu ikka, tuli varsti midagi vahele. Mäletan veel sedagi mõttevilksatust, et tänapäeval on ka silmatorkavalt heade eeldustega debütandil kirjanduses tunduvalt raskem mõjule pääseda kui veel näiteks mõnekümne aasta eest. Mõni avaldab enne pool tosinat raamatut, kui teda üldse pisut märgatakse. Või kui meedia mingil salapärasel põhjusel pole otsustanud teda kiirkorras kirjanikuks küpsetada. (Aga siis pole reeglina tegu ju kirjandusega.) Sest kirjutajaid on vaatamata kõigile sellele kaasnevatele viletsustele hämmastavalt palju. Üha rohkem kui autorid konkureerivad nende tekstid, olgu siis kirjanduslikud või kirjandusvälised. Ja sinnapaika Andres Saks siis jäigi.



Suur oli üllatus, kui leidsin Toomas Vindi uuest romaanist «Üüriline» kaks Andres Saksa novelli, mis olid mulle imelikul kombel juba tuttavad. See tähendab, olin need siiski millalgi läbi lugenud. Vähe sellest: ka tema isa, suhteliselt vara meie seast lahkunud kirjaniku Andres Vesiku novelli olin ma justkui varem lugenud. See ebamugavalt vastiku sisuga lugu naiseks ümberriietatud mehest, kes häda sunnil peab oma kehahädast lahti saama suvitusranna avalikus naistepeldikus – mäletate ehk? Mina sain asjast aru niimoodi, et ajale jalgu jäänud eelmise põlvkonna kirjanik oli säärasel meeleheitlikul moel püüdnud kaasa kapata uute trendidega…



Kes nüüd kõige uuemat Loomingut on lugenud, sellele peaks asi selge olema. Toomas Vint tunnistab, et tegu on müstifikatsiooniga. Nõukaaegsele Albert Trapeežile on lisandunud varakapitalismi epohhis rähklev proosakirjanik Andres Saks.



See on teine kord Toomas Vindi pikal kirjanikuteel, mil ta on astunud välja oma sumerohelisest, hingesaladustest kahisevast ja erootiliselt kõrgepingest vibreerivast maailmast. 1997. aastal ilmunud romaanis «Lõppematu maastik» võttis ta ette sõjakäigu head kunsti ja väärikaid kunstnikke ahistava ülbe ja diletantliku postmodernismi diktatuuri vastu.



Seekordne lahing on veel mastaapsem. Ta taunib eesti kirjanike haletsusväärset olukorda, nende allapoole igasugust inimväärikust paisatud majanduslikku olukorda, mis omakorda on hakanud määrama eesti kirjanduse ja eesti kirjaniku positsiooni ühiskonnas. Parimal juhul ajaviitja, tavaliselt aga luuseri roll on see nüüd. Ja seda riigis, mille põhiseaduses on aukohal oma unikaalse emakeele säilitamise vajadus! Endale meeldiva üllatusena leidsin romaanist koguni kokkuvõtte oma kunagisest selleteemalisest artiklist Postimehes.



Aga jah. Mitte ainult Hamsuni «Nälg» või Londoni «Martin Eden» ei tule seda valu (ja ka vihaga?) kirjutatud romaani lugedes ette. Vaid ennekõike just don Quijote. Eks ikka jälle üht hingetult tiirutavat tuuleveskit ründamas. Selge see, millega asi lõpeb. Aga samas: see rüütel on igavene. Tema vaim ei murdu päriselt kunagi. Toomas Vindi «Üüriline» on selle suurejooneline tõestus.



Ja seetõttu on see raamat mulle ka sümpaatne. Vaatamata sellele, et puhta kirjanduse seisukohalt on see kergesti haavatav, eklektiline ja hüplev. Tundelised hingevalumaastikud vahelduvad otseraiuva rämepublitsistikaga. Ilmselt võinuks ka Saksa enda, eriti aga tema isa novelle valides rohkem mõtelda, kas just need lõhnad ja värvid on need, mis peaksid ilm­eksimatult tõestama, et eesti kirjanik väärib paremat tasu ja suuremat mõistmist. Aga samas: on ju Andres Saks ammuilma nurka aetud. Temal pole midagi kaotada. Ühelt poolt tunnustatud kirjanik, teiselt poolt näljarott, kelle hetkeprobleem on selline, mida isegi alampalka teenival kodanikul on raske mõista. Ta loodab vastu lüüa kulka stipini (20 000 krooni), millega siis edasine aasta luua ja edasi elada. Tuglase novellipreemia (10 000 krooni) peaks teda rõõmustama, aga see ohustab omakorda lubatud minimaaltoetust. Ja kui mees siis oma üüritoas valuliselt röögatab, ei jää pererahval üle muud, kui plaani pidada: kas kutsuda hulluauto või ta kohe voodi külge kinni siduda?



Muuseas, Vindi romaani esitlusel, kuhu ma ühe segaduse tõttu paraku ei jõudnudki, oleksin tahtnud valju häälega küsida: kas Saks on siin? Või pigem: kas Saks on veel elus?



Nii võiks varsti muuseas küsida ka eesti proosa kohta laiemalt.



Raamat


Toomas Vint


«Üüriline»


Kirjastus Tulikiri, 2009

Tagasi üles