Sügisjazzi lõpetab tänavu Vaiko Eplik koos oma sõpradebändiga Eliit 19. novembril Rock Cafes. Improvisatsiooniline Eliit astub mõnes mõttes võitlusse Tallinn Free Trioga (EMTA õppejõud Anne-Liis Poll, Jaak Sooäär, Anto Pett). Ääretult erinevad rühmad, eks ole, kas mäng tuleb ka verine?
Helistan Vaiko Eplikule, et küsida, kuidas selle jazz’iga on. Vastus on ilmselt küll improvisatsiooniline, kuid sellegipoolest mitte just jazz’ifänni oma. «Jazz’i stiilina ma ei usu,» ütleb Eplik. «Minu jaoks on jazz maitseaine. Meie improviseerime Eliidiga, nagu me ikka oleme improviseerinud. Seekord teist varianti ei olegi kui improvisatsioon, sest viimati mängisime selle koosseisuga koos mais.»
Kui nüüd rääkida sellest bändide võistumängimisest. «Mingis mõttes jah, battle of bands (bändide lahing – VV),» tõdeb Eplik. «Aga mitte päriselt. Me oleme kaks väga erinevatest nurkadest kollektiivi, kes teevad sama asja. Mõlemad tegeleme improvisatsiooniga, meie küll mitte jazz’iga sõna otseses mõttes. Igal juhul, kuidas selle kohta öeldaksegi, avame publiku ees oma muusikalise alateadvuse.»
Kuidas Eliidi muusikat nimetada? «Jarek (Kasar; Chalice – VV), Jaan (Pehk: Orelipoiss, Köök), Tursk (Madis Aesma: Köök, Ans. Andur, Röövel Ööbik), Raul (Saaremets: Röövel Ööbik), saame laval kokku ja teeme ilma kokku leppimata popmuusikat, leiutame kohapeal popmuusikat.»
Miks sa ikkagi jazz’i ei usu? Eplik: «Mul on jazz’iga siuke naljakas suhe nagu ühel minu lemmikul Zappal, kes ütles, et jazz ei ole surnud, ta lihtsalt lõhnab halvasti. Ma ei usu reglementeeritud jazz’i, et õpid kakskümmend aastat ja siis teed pi-pap-pa-duu-ba-tšip-pap-pai-ai-jap-pliiplap-tšuubadaa. Jazz’i kui dogmasse ma ei usu!»
Aga siiski? «Siiski ma nõustun oma õppejõu Kustas Kikerpuuga, kes ütles, et jazz koosneb aafrika muusikast pärit rütmifraseeringutest ja improvisatsioonist, ja selle definitsiooni järgi on jazz ka suur osa laivis sündivast elektroonilisest tantsumuusikast, selles mõttes võib ka Eliit jazz’i teha.»