Sakris vuntsitriip nina all, sinine töökittel üll - rekvisiitor Johannes püüab veenda saali kogunenud publikut lahkuma. Tagajärjetult.
Jüri Lumiste esimest korda üksi lahingus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vaatajaskond keeldub lahkumast, mis sest, et etendus jääb ära. Ning Johannes toob ettekandele kõik, mis aastate jooksul kulisside vahel etendusi jälgides pähe kulunud: Hamleti monoloogist Mister X-i lauluni.
Rekvisiitor Johannes ehk näitleja Jüri Lumiste pole eales varem nii pikalt üksi lava täitnud kui täna esietenduv «Teatrirüütel» võimaldab. Kaks vaatust järjest.
«Samas - mis on teatris oluline?» küsib Lumiste. «Nagu rekvisiitor ütleb: oluline on kohtumine ja sellepärast pole see etendus ka eriti ränk.» Rekvisiitori hing saab kohtumise edenedes pahupidi pööratud: Johannes räägib laval asjust, mis on üliolulised. Kas või sellest, et teatri tähtsaim üksus on just nimelt rekvisiidiosakond.
Lumiste lubab «Teatri-rüütli» pühendada neile, kes päevast päeva lavatagust tööd teevad. Ning mitte ainult sellepärast, et Vanemuise rekvisiidiala juhataja Mare Remmel teda kõvasti kallistas, kui kuulis, et Lumiste hakkab laval rekvisiitorit mängima.
Tema sõnul jäävad lavatagused jõud tavaliselt märkamatuks, aplausi teenivad ju näitlejad, kes lavale astuvad. Kas siis kümnekesi või üksi.
Monoetenduses ollakse üksi. «Lahingusse lähen üksi, aga tagala on olemas,» naeratab Lumiste.
Teiste seas moodustab tema tagala rekvisiitorietenduse pärisrekvisiitor.