Kakskümmend aastat karsket põlve pidanud kunstnik Jüri Arrak (73) nimetab end ikkagi alkohoolikuks — see tiitel on eluaegne nagu president või suursaadik. «Olen alkohoolik, kes enam ei joo,» tõdeb ta.
Vihaga viina vastu
28. november 2009, 10:25
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti on joomalembuselt teisel kohal Euroopas – meil juuakse aastas elaniku kohta 12 liitrit puhast alkoholi.
Arrak rehmab käega, kui temalt uurida, mitu liitrit tal omal ajal kurgust alla voolas. «Kes seda jõuab ära arvestada!» muheleb mees, kes jõi end esimest korda täis 14-aastasena metsas jaaniõhtul.
Ometi ei saanud kunstnikust hiljem paadunud joodikut, kes ärgates kohe peaparandusele mõtleb, ega ka «tipsomaani», kes enne uinumist klaasi veini keresse keerab. Ta oli pigem mees, kes jõi ja pidas siis kuu või isegi kaks vahet.
Põhjus, miks Arrak joomise täiesti maha jättis, oli proosaline – aastatega muutus pohmelus sedavõrd kurnavaks ja kassiahastus nõnda sügavaks, et targem oli viinast lahti öelda. «Olen seda tüüpi inimene, kes pärast esimest lonksu tahab veel ja veel, tekib soov end täis juua,» selgitab ta. «Nüüd pean mahajätmise propageerimist oma väikeseks kohustuseks.»
Purjus peaga Käbini juures
Tavaliselt armastas Arrak viina visata loomeinimeste lemmikpaigas Kuku klubis, kuid asja ajas ära ka mõni söökla. Tihti oli tema kaaslaseks nüüdseks meie hulgast lahkunud maalikunstnik Jüri Palm, kellega Arrak looduses trimbata armastas.
Näiteks praegusel Nunne tänaval Koorti «Metskitse» lähedal põõsastes. «Võtsime Jüriga poest pudeli viina ning pealehammustamiseks vorsti ja leiba. Esimene joove oli alati ülendav ja Jüri luuletas. Siis rääkisime maast ja ilmast, sees oli seikluse tunne. Vahel käisime ka mere ääres joomas. Ja nüüdki, kui näen seltskondi, kes õues joovad, tekib mul äratundmine, et traditsioon jätkub.»
Kord on viinaviskamisest isegi kasu olnud. Oli aasta 1971, kui järjekordsel koosviibimisel Kukus – seekord oli Arraku kaaslaseks teiste seas tema õpetaja Olev Soans – pajatas kunstnik oma muljeid äsjaselt Vietnami-reisilt.
Siis läks jutt argisematele teemadele. Esimene graafikabiennaal oli küll paari aasta eest toimunud, kuid kuuldavasti ei tahetud teist biennaali enam lubada, sest eksponeerimist leidsid Nõukogude ametnike arvates liialt modernistlikud taiesed.
«Ja siis mul trehvas pähe, et ma pole küll parteilane, aga tulin ju võitlevast Vietnamist, ma lähen Käbini (Johannes Käbin oli aastakümneid Eestimaa Kommunistliku Partei esimees – toim) juurde!
Jõime edasi, jõudsin lõpuks koju ja järgmisel hommikul võtsin igaks juhuks julgustuseks 200 grammi veini,» ajab juhtunu Arrakut siiani naerma. Nimelt helistas ta Käbini sekretärile ja palus riigijuhi juures audientsi, et «anda üle tervitused Vietnami juhtidelt».
Parteimaja valvanud miilitsale tundus kergelt joogine ja parteipiletita Arrak kahtlase elemendina ja ta saadeti ukselt tagasi. Ent kui maja ees peatunud limusiinist astus välja Käbin isiklikult, oli Arrak kõpsti! tema kõrval. «Ma ei tea, kust ma selle julguse võtsin,» tunnistab kunstnik ise. Igatahes polnud Käbinil audientsi vastu midagi.
Ooteruumis vastuvõtule oodanud Artur Vader (Eesti NSV kõrge partei- ja riigitegelane – toim) jäi koos seltsimeestega Käbini ukse taha edasi istuma ja vaheletrügijat tigedalt jõllitama.
Kinkinud Käbinile mõned Vietnami kunstnike maalide reprod ning signeerinud sealsamas kabinetis mere äärest leitud teokarbile taskunoaga oma nime, tegi Arrak juttu ka biennaalist – ja graafikahuvilisel parteibossil polnud selle vastu midagi. Biennaal toimuski!
«Võletel kak pulja (vene k lendas välja nagu kuul – toim),» kobises Vader vaikselt, kui Arrak kabinetist veerand tunni pärast väljus.
«Arvan, et selle juhtumiga seoses oli viina joomisest isegi kasu,» tõdeb Arrak. «Kunagi pole kõik ainult halb. Aga olgem realistid – kasu on viina joomisest siiski vähem kui kahju...»
Inimesed on nagu kassid
Vahel on Arrak tabanud end juurdlemast, miks vajab bioloogiline organism mingit välist ergutust. «Mitte ainult inimene. Võtame või kassid ja palderjani,» arutleb ta. «Kas siis tõesti bioloogiline elukas polegi niimoodi konstrueeritud, loodud või arenenud, et ta ergutusvahenditeta normaalselt ja rahulikult funktsioneerida ei saa?
Miks peavad mõned langevarjuga hüppama? Ja siit ka nihukene vastus, mis on mõneti kurb: et ilmselt inimkond ei saa nende vahenditeta iialgi hakkama. Kassid on seda proovinud isegi kauem kui meie, nad on ju meie vanemad vennad! Probleem on lihtsalt selles, et teatud liiki inimesed ei tohiks juua. Nagu näiteks mina.»
Iseendale valetamine
Arraku meelest on alkohooliku esimesi tunnuseid endale valetamine. Et pole miskit hullu, kui nädalavahetusel viina viskan ja siis paar päeva pead parandan – esmaspäeval lähen ju ikka tööle. Kui nädala keskelgi sõpradega välja lähen ja paar õlut teen, ei juhtu samuti midagi.
«Kõigepealt peab endale tunnistama: ma olen alkohoolik,» rõhutab Arrak.
«Ja nüüd peab artiklis pika pausi tegema. Mitu kriipsu ja punkti. Sest seda tunnistada on kohutavalt raske.»
Oli aasta 1989, mil kunstniku Rootsis elav sugulane Tiiu koos oma alkohoolikust mehega Tallinna väisas. Peolauas imestas Arrak, et viimane ei võta kangemat kraami suu sissegi. «Ütles, et maha jätta polnud kuigi keeruline – ma saadan sulle kah selle raamatu,» meenutab tollal hirmsatest pohmelustest vaevatu.
Peatselt viinaveast loobumise õpetus «24 tundi» Rootsist postiga saabuski. Selles on täpselt 365 lehekülge, aasta iga päeva kohta üks, näpunäidetega, mida teha. «Õigupoolest mõjub see raamat nagu meditatsioon. Ka ateist mediteerib, kui ta millelegi kogu oma tähelepanu suunab,» usub Arrak.
Koos psühholoogist abikaasa Iviga alustati raamatu lugemist kohe pärast hommikusööki, üks lehekülg korraga, ja sellest sai heas mõttes rutiinne traditsioon kaheks aastaks.
Õhtul enne magamajäämist ei tohi aga unustada tänada – ükskõik keda, kellesse alkoholist loobuja usub. «Religioosne palve on lihtsaim, aga ega keegi ju jumalat ei tunne.
Isegi Uku Masing kirjutas, et ükskõik, mida inimene jumalast räägib, on kõik vale – keegi ei oska ju teda defineerida. Mina defineerin teda Mõtlevaks Algenergiaks, see on kaasaegne jumalatunnetuse moodus. Pean jumalat tundmatuks energiaväljaks, mis loonud universumi. Nii et tuleb kedagi tänada, et sain hakkama, ja soovida endale head ööd.»
Vältige tänitamist
Väga tähtis on ka pereliikmete toetus. Arraku sõnul on naiste ja emade tüüpilisim viga üritada viinapudelit kuhugi peita või võtta mehelt raha ära. Sel pole ju mõtet – joodik on piisavalt kaval, et pudel üles leida või see mujalt hankida.
«Üks kunstnikust sõber tuli purjus peaga koju, viin põues, ja mõtiskles, kuhu see peita,» ajab meenutus Arraku suu muigele. «Peitis siis peldikupoti loputuskasti, mõtles, et hea külm vesi ja pärast jahe viin võtta. Naine riidles küll, aga viina mehe põuest ei leidnud ja arvas, et kõik on korras. Sõber keeras magama, aga öösel tuli kange viinaisu.
Naine norskas, tema aga läks kikivarvul peldikusse ja võttis punnsuutäie. Istus siis potile ja võttis teise. Ning hakkas laulma. Naine ärkas seepeale üles ja kohutav pahandus majas... Aga «joodik» on minu meelest südamlik sõna. Ja pereliikmete kohus on aru saada, et tegemist on sõltlasega, kelle ainuke ravi on tema toetamine: ära tänita, ära sõima, ära õienda.» Pereliikmed hakkavad nn kaassõltlasteks, kellega koos saab viinakuradist vaevatu oma probleeme arutada. Üksinda ta hakkama ei saaks.
Ahastus ja süümepiinad
Kunstnikul tekkis tagasilöök kahe aasta pärast, kui Kopenhaagenis korraldati Baltikumi kunstnike ühisnäitus ja ta seal oma leedulastest sõpradega kohtus.
«Avamisele järgnes bankett – valitses rõõmus elevus ja laual olid Taani õlu ning kohutavalt head suupisted. Kiusatus oli suur ja ma ei pidanud vastu. Kusjuures kogu aeg teadsin, et ma ei tohi, olin ju endale lubanud.
Aga siis hakkas valetamise tsükkel peale. Ütlesin endale, et kahe aastaga on organism kosunud, nii ja naa, tubli poiss, mis santlaager ma ikka olen... Jõin ühe, teise, kolmanda,» räägib Arrak. Ning võrdleb ennast libedal rajal seisjaga, kes justkui vastu tahtmist, aga ikkagi edasi libiseb. Nagu ta on kujutanud kaks aastat tagasi valminud maalil «Tola tantsib orgu».
«Meil pole ju sündmust ilma klaasi veinita,» nendib kunstnik ning kirjeldab elavalt, kuidas ta omal ajal koju naasnuna ja näituste avamisi väisates otsekui ei märganud, mida käed tegid. Need liikusid koos klaasiga suu suunas.
«Ning läksin siis mina Kuku klubisse. Mõtlesin, et sööma. Võtsin šnitsli ja liha kõrvale ka pitsi viina,» ajavad meenutused mehe nakatavalt naerma. «Edasi läks nagu mõnes novellis ja lõppes kahe päeva pärast. Ärkasin ateljees. Ja kohutavalt halb olla.
Ning meeletud süümepiinad. Nii tugevad, et – hoiatan teisi – võivad tekkida enesetapumõtted,» ei taha ta hakata nimetama kultuuriinimeste nimesid, kes just sellise lõpu valinud.
«See on metsik ahastus, millele lisandub alaväärsuskompleks, et kuidas ma ometi vastu ei pidanud. Inimene peab vaatama peeglisse ja otse silma. Eriti hea, kui oled üksinda ja hämaras toas, kui silmad natuke läigivad. Vaatad tükk aega silma ja ütled: «Mina olen alkohoolik ja nüüd ma eluaeg ei joo.»»
Alkoholi asemel
Loodus tühja kohta ei kannata ja viinajoomine vajab alternatiivi, näiteks hobitegevust. Arrak räägib, et kirjanik Teet Kallas on avalikult kõnelnud pärast joomisest loobumist tärganud tulbikasvatamise huvist.
«Mõni mees hakkab autosid ehitama, mina aga suunan energia töösse,» ütleb ta. «Hea vaheldus töötamisele on reisimine, näiteks nädalaks Milanosse. Viina peale läheb väga palju raha, kui «korralikult» juua, turismireis polegi kulutamise mõttes nii hull.»
Mittejoov alkohoolik peab arvestama, et kaovad paljud sõbrad. Eeskätt need, kellega viina visates on huvitav vestelda esimene pool tundi, aga edasi enam kuulajaid ei jätku.
Viimati oli suur valik alkoholi Arraku ees kunstimuuseumi 90. sünnipäeva pidustusel. «Ma jõin seal vist terve kannutäie sidrunivett. Päris hea oli.»
Arvamus
Teet Kallas
kirjanik
Joomise mahajätmises pole midagi keerulist – viin peab lihtsalt vastikuks muutuma. Usun, et aasta võis olla 1980, mil mina seda tegin. Võib-olla paar korda veel midagi limpsisin, aga siis saabus appi kummaline tervisehäire, täpsemalt totaalne alkoholiallergia. Nii et sain üsna rahuldavalt jala maha.
Võitlesin joomisega terve oma nooruse, pidasin küll paariaastaseid pause, aga siis olin jälle augus. Jüri Arrakuga koos oleme igasugu lollusi teinud, pakkusime end vabatahtlikult kainerissegi, aga ei võetud.
Ja kui ikka vahel end vabakäigule lasid, oli teinekord päris üllatav, kus sai oldud ja mida tehtud. Nõukaajal oli väga kerge ohtlikessegi olukordadesse sattuda, seda eeskätt oma möla tõttu. Ega ma päris kaine peaga Nõukogude võimu avalikus kohas maha poleks teinud, mille eest ma ka pärast kinni istusin.
Viinavõtmine hakkas ka kole palju eraelu lagundama, kui ühe päeva võtmisest sai viis päeva pohmelli. Usun, et mind aitas soodsalt teine abielu, sest sattus arukas naine, kellega ma nüüd juba 33 aastat koos olen. Kes ei hakanud liiga palju tänitama ja teadis, et teisel päeval on mehel parem kodus istuda, tõi mulle veinigi koju ning kolmandal päeval olin juba töölaua taga.
Viimase paugu pani see, kui läksin ühel jõuluõhtul loomaaeda ja hakkasin millegipärast tiigrit silitama. Olen üks väheseid kirjanikke maailmas, kellel tiiger on pool nimetissõrme ära hammustanud. Hakkasin siis mõtlema, mida ma veel teha võin ja kuhu minna... Pärast tänasin jumalat, loom võinuks ju terve käe võtta.
Et aga Eesti praegu Euroopas joomiselt teisel kohal on – ma ei usu, see statistika ei vasta tõele. Ma ei kujuta ette, kust need arvud on võetud. Kuna käin jala ja kasutan ühistransporti, oskan eristada narkareid ja joodikuid. Ja ma ei kujuta ette, kus need kohutavate liitrite joojad pesitsevad. Võrreldes vanade aegadega pole ju avalikku totaalset kakerdamist kuskil näha. Võib-olla näeb seda maal, kuid linnas pole suurel osal inimestel selleks lihtsalt aega.
Võtame või ajakirjanikud, kes moodustasid varem ühe lustakama alkohoolse seltskonna. Aga katsuge nüüd! Varem panid lambi laual põlema ja läksid viieks päevaks minema – nägin ju, kuidas see pull käis. Nüüd, kui tahad õhtul võtta, pole sul järgmisel päeval õigus haigegi olla.