Maaelu ei huvita Eestis suurt kedagi ja see on ka täiesti mõistetav, sest põllumeeste arvukust mõõdetakse meil üksnes mõne protsendiga elanikkonnast. Sellepärast ongi Wimbergi «Lipamäed» mõnus lugeda, sest ehedat maahõngu juhtub inimeste ninna harva.
Puhas lugemisrõõm ehtsast maalõhnast
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ühte raamatut arvustades peaks tõenäoliselt rääkima pikalt ja laialt selle ülesehitusest ning pöörama suurt tähelepanu ka sõnade varjatud tähenduse otsimisele. Mina seda ei oska ja ega ma sellest väga hooligi, sest oluline on, et lugemisvara oleks lihtsalt huvitav.
Tõenäoliselt ajab selline jutt paljudel kunstnikel-kirjanikel harja punaseks, sest peamiselt püütakse teha ikkagi mingisugust elitaarkirjandust ning kes sellest aru ei saa, tembeldatakse halliks massiks. Aga suurem osa eestlastest ongi sellised hallid tükikesed, kes otsivad meelelahutust. Ja sellest tuleb aru saada.
Tulles aga tagasi raamatu juurde, siis selle lugemine oli puhas rõõm. Hea raamat on ikka see, mida sa kell kümme õhtul lugema hakkad ning märkad järgmine kord kella vaadata alles siis, kui osutid näitavad juba mitmendat öötundi. Kaine mõistus ütleb, et nüüd oleks aeg lugemisvara käest panna ja pisut tukastada, kuid huvi ei lase seda teha.
Eirab keelereegleid
Nauditavaid asju leiab raamatust peale tegevustiku hulgaliselt. Seda, et suhteliselt noor inimene suudaks nii põhjalikult kirjeldada loodust ning pikkida sinna sisse asjalikke ülevaateid talu töödest ja tegemistest, ei oleks mina uskunud. Wimberg on saanud sellega hakkama.
Värskendavalt mõjub ka kirjaniku keelekasutus. Keelereeglitest on Wimberg usinasti kõrvale hiilinud, kuid samas ei anna teos ka põhjalikku ülevaadet meie elule nii omaseks saanud interneti- ja noorteslängist, kus ü-d asendab y ning rida arusaamatuid krõnkse (kirjavahemärke) tähistab ühte või teist sõna.
Huvitavat lugemist pakuvad kindlasti ka viimast mõndakümmet lehekülge täitvad meenutused, mis tõenäoliselt on pärit kirjaniku sugulastelt. Loomulikult ei anna need täit ülevaadet Eesti inimeste minevikust, kuid samas saab lugeja päris selge pildi Nõukogude Eesti algusaastatest ning raskustest, mis siis maal elavaid inimesi vaevasid. Kohati tundub see isegi uskumatu, et selline elu on olnud kunagi olemas, kuid paraku on see tõsi. Tegelikult tundubki suurem osa jutust olevat pärit reaalsusest, mis on osavalt põimitud eesti rahvale omaste fantaasiariigist pärinevate tegelastega nagu kurat, virvatulukesed jne.
Halb saab alguses otsa
Mingi halb külg peab raamatul siiski ka olema ning antud teose puhul on selleks tõenäoliselt algus. Minuga juhtus selline lugu, et kui ma raamatupoe müüjalt küsisin, kuidas raamat siis ka on, sain vastuseks, et üpris ropp ja ajuvaba. Ma ei lasknud ennast sellest aga heidutada ning olin poest lahkudes ikkagi 130 krooni võrra vaesem.
Lugemist alustades mõistsin, et tõenäoliselt ei olnud keskealine müüjatar viitsinud esimesest paarikümnest leheküljest kaugemale lugeda. Tegelikult aga alles siis raamat algabki ning need esimesed leheküljed tunduvad olevat hoopis teisest jutust.
Raamat keskendub elule Kaaruka külas ning meenutustele lapsepõlvest, aga esimesed read kätkevad endas tänapäevaste joodiknoorte elu. Tõenäoliselt on ka selles jutus terake tõtt ja tõsielu, kuid selle raamatu juurde need ei sobi.
Aga samas annab see jällegi väga hea pildi sellest, millise muutuse nimitegelane, kellel on palju ühist kirjaniku endaga, läbi elab. Keskkond, kust tullakse ning kuhu lõpuks jõutakse, on ikkagi nagu öö ja päev ning paljud inimesed sellist muutust tõenäoliselt üle ei elaks.
Võibolla see ongi raamatu mõte, et näidata, kuidas elu võib väga kiiresti muutuda ning kuidas ühes sellega muutub ka inimene. Mõnusa lugemiselamuse suudab «Lipamäe» aga kindlasti pakkuda ning see, et tegemist on jutustusega maaelust, teeb asjale ainult head.