Afganistani filmitööstus on pärast viieaastast tegutsemiskeeldu tardumusest ärkamas. Paraku on sealsete tselluloidikunstnike teel seisvad takistused sama suured, kui nende tulevikuplaanid. Sellegipoolest leidub Afganistanis filmipatrioote, kes loodavad kodumaise kinotööstuse nullist taas üles ehitada.
Afganistani filmi vaevaline taassünd
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõikidest kunstidest tähtsaim on filmikunst. Kui Lenini poliitilised vaated jäävad afgaani filmitegijatele kaugeks, leiab tema kultuurikommentaar ilmselt sooja poolehoidu. Sellest tõdemusest kaugemale – tegudeni – jõudmine on paraku hiiglaslik ülesanne ka pärast Talibani-aegse maali-, foto- ja filmikeelu lõppemist. Usulis-poliitilised takistused võivad olla ära kukkunud, ent raha filmikunsti toetamiseks pole 20 aastat vaid sõda tundnud riiki juurde tekkinud. Sellegipoolest elab Kabulis mees, kellel lasub ülesanne vajalikud summad leida ning suunata need Afganistani filminduse reanimeerimisse. Riiklikku filmiorganisatsiooni Afghan Films juhtiv Siddiqullah Barmak otsib kontakte ja investeeringuid kogu maailmast, sest riigipoolne abi piirdub tema ja tema alluvate palkade maksmisega. Lootust annavad eraalgatuslikult loodud väikestuudiod nagu Kabul Film ja Ariana Film, mis kasutavad kalli filmivarustuse asemel suhteliselt odavat videotehnikat. Töös on neli lühi- ja kaks dokumentaalfilmi, mida riiklikud filmijuhid peagi kogu riigis levitama hakkavad. Afganistani filmiturg on paraku tilluke. 25 miljonilisele rahvaarvule vaatamata on riigis suhteliselt vähe kinosid. Umbes 3-kroonise pileti juures ei suuda ka need vähesed kinod uute projektide läbiviimiseks piisavalt raha teenida. Teise kivi veeretavad teele odavad ja ülipopulaarsed teosed India filmivabrikutest. Umbes 20-aastane Abulqader on üks neist, kellele Bollywood kustumatut muljet avaldab: “Afgaanid on India filmidest juba ammu huvitatud olnud. Meile meeldivad ka teised filmid - olgu nad Ameerikast, Prantsusmaalt või kust tahes – millest me õppida saame. Kuna India [filmid] peegeldavad sama kultuuri, mis meiegi oma, siis sealsed filmid meeldivad inimestele. Eriti meeldivad neile koomilised, traagilised ja võitlust näitavad osad,” seletas Abulqader Raadio Vaba Euroopale. Afganistani filmitööstust taastava Siddiqullah Barmaki põhjendus on pisut akadeemilisem: “Meie rahvale meeldib muusika, tants, armastus, muistendid ja legendid. India filmides on need elemendid olemas. Neil on nii palju tragöödiaid! Meie rahvale meeldivad tragöödiad,” kinnitas Barmak Raadio Vaba Euroopale. “Muidugi meeldivad meile ka komöödiad, aga võib-olla on tragöödia meil veres.” Kui Afganistani filmindusel on olnud oma kuldne ajastu, siis säras see Nõukogude okupatsiooni ajal. Preemiaid võideti siis festivalidelt Usbeki NSV-st Bulgaariani. Ehkki 80ndate toodangust kumab läbi ideoloogiline ja propagandistlik alatoon, armastatakse tollaseid kinokangelasi siiani. Tänastel režissööridel ja produtsentidel võib nappida raha, kuid neid edasi viiv optimism on õnneks tasuta. Usku Afganistani filmikunsti tulevikku hoiab elus samuti usudogmadest ärkava Iraani kogemus. Viimastel aastatel on iraani filmid võitnud rahvusvahelist tunnustust oma visuaalse ilu, kunstilise taseme ning julge teemavaliku pärast. Oma läänenaabrite edumudelit sooviksid meeleldi korrata ka Afganistani filmitegijad.