Huvi Kolmanda Reichi ja ennekõike selle juhi Adolf Hitleri vastu pole aastakümnete möödudes põrmugi vähenenud. Kuidas aga eraldada filmides ja raamatuis edasi elavat, sageli kitšilikku Hitleri-kultust, tegelikust, ajaloolisest ja brutaalsest diktaatorist Teise Maailmasõja järel sündinud põlvkondadel Lääne-Euroopas ja USAs puudub isiklik kogemus ning nende hoiakud kujunevad selle põhjal, mida nad näevad telerist.
Uued filmid näitavad Hitleri inimlikku palet
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Koletised ei sure. Viiskümmend seitse aastat pärast seda kui natsliku Saksamaa liider Adolf Hitler pidi Euroopa ja maailma vallutamise asemel leppima enesetapuga, köidab temaga seonduv jätkuvalt kirjanike ja režissööride meeli. USA telekanal CBS pakub tuleval aastal Hilteri elu kajastavat seriaali, mis tugineb Ian Kershaw biograafiale natslikust diktaatorist pealikirjaga “Hitler 1899 – 1936: kõrkus”. Prahas ja Münchenis ülesvõetud film räägib Adolfi noorusest ja tõusust Saksamaa etteotsa. Toronto filmifestivalil esilinastus selle aasta lõpul kinodesse jõudev film “Max”, mis räägib Esimesest maailmasõjast naasnud noore kibestunud kaprali Adolf Hitleri sõprusest juudist kunstikaupmehe Max Rothmaniga. Filmi režissööriks kutsutud Steven Spielberg keeldus küll juutide hukkamõistu kartuses pakutud tööst, kuigi hindas kõrgelt stsenaariumit ja soovitas filmi tegijal ettevõtmine iga hinna eest lõpule viia. Need kaks teost ei ole ainsad katsed otsida Hitleri motiividele selgitusi. Erinevalt natsliku Saksamaa tekkimist ja hävingut uurinud akadeemilisest kirjandusest on filmides piirdutud Hitleri puhul vaid paranoikude kujutamisega. Seda isegi sellistes tähtteostes nagu Charlie Chaplini komöödias “Suur diktaator”. New Yorki Timesi filmikriitik Maureen Dowd märgib oma arvustuses, et filmid kujundavad inimeste arusaamist ajaloost. Dowdi sõnul suhtutakse meelelahutustööstustes Hitleri pärandisse pinnapealselt ja küüniliselt, nähes selles vaid teenimisvõimalusi. Ka meediakriitik Roger Friedman kahtleb, kas sobib teha filmi, kus Hitlerit näidatakse noore kena mehena, kes lobiseb koos sõpradega kohvikutes maast ja ilmast. Iseäranis kui on tegemist teleseriaaliga, mis läheb eetrisse noorte jaoks kõige vaadatavamal kellaajal. Kõige enam on uute Hitleri-teemaliste filmide pärast mures juudiorganisatsioonid. Nende hinnangul üritatakse Hitlerit kinolinal puhtaks pesta. Näidates teda noore mehe ja inimesena lihtsustatakse juutide hinnangul arusaamist möödunud sajandi ühest verisemast diktaatorist. Filmi “Max” režissööri Menno Meyjese sõnul oli Hitler naisest sündinud homo sapiens, seega inimene nagu iga teinegi, kes valis ise oma elutee. Idee, et kurje inimesi tuleb kujutada ebainimlikena sünnist põrgutuleni, on absurdne, kinnitab Meyjes. Vastates kriitikute süüdistustele ütles Max Rothmani osatäitja John Cusack, et kerge on portreteerida Hitlerit kui koletist, hoopis raskem on näidata tema inimlikke iseloomujooni ja seda, kuidas temast koletis sai. Sama põhimõtet on rõhutanud ka filosoof Hannah Arendt, kes oma raamatus natslikust massimõrvarist Adolf Eichmanist kasutas väljendit “kurjuse banaalsus”. Arendti sõnul tähendanuks natside kujutamine ei millegi muu koletistena seda, et kaotsi oleks läinud nende karistatavus inimestena.