Mitu elulooraamatut välja andnud Ajakirjade Kirjastuse juhatuse esimees Mart Luik tunnistas, et kuigi viimasel ajal on kirjastused portreteeritavaile koostöö eest raha maksnud, ei ole sellega kaasnenud ettekirjutusi, mida nood raamatus rääkima peavad.
Raamatukangelasi ootab tasu
Kui kerge on inimesi nõusse saada, et nad oma elust raamatu lubaksid kirjutada?
See on keeruline läbirääkimiste protsess. Läbi aasta on möllanud elulooraamatute buum ning pakkumisi, et teeme raamatu, tuleb eri kirjastajatelt ja autoritelt palju. Enamik inimesi pigem kõhkleb, kas tasub teha. Põhiline vastuargument on see, et pool elu on veel ees, kas ikka tasub kirjutada.
Meie kirjastus on teinud elulooraamatuid ennekõike inimestest, kes on piisavalt armastatud ja lugupeetud ning jõudnud palju korda saata. Vanema põlvkonna esindajatega, kelle kohta ei või teada, kui kaua nad veel elus püsivad, on küsimus selles, et kui nad täna raamatu tegemisega päri ei ole, siis äkki homme ei saagi neid enam intervjueerida.
Aastaid tagasi ei olnud see küsimus, aga nüüd on paljudel juhtudel küll nii kujunenud. Kuid maksmine sõltub ka sellest, kas raamatu tegemine on kirjastuse huvi ja portreteeritavat tuleb veenda või tahab portreteeritav ise kaante vahele saada. Eks neile, kelle eest peab turul võitlema, tuleb ka maksta.
Ei tahaks seda öelda. Ja ega piire ka ole. Kõik on suhteline – palju sõltub raamatu müügiedust ja seda üritame ka lepingusse sisse kirjutada. Kui kellelegi isegi ettemaksu teeme, üritame seda ikkagi suhestada läbimüügiga. Sest kui raamat tuleb edukas, siis miks ei võiks kõik osapooled sellest osa saada.