Saša Guljajev alustas pildistamist lilledest ja lehmadest ja jõudis välja balletini.
Fotograaf jäädvustab balleti hetkelist ilu
18. september 2013, 12:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peterburi Maria teatri ja Hollandi rahvusballeti endine solist Saša Guljajev hakkas pärast tantsust loobumist balletti pildistama ja eksponeerib nüüd esimest korda Eestis suurepärast valikut oma fotodest, mis kujutavad baleriinide argipäeva.
Te olete ilmselt tüdinenud sellest küsimusest, kuid kuna teie kohtumine Eesti näitusekülastajatega on esmakordne, ei pääse ma sellest: kas fotokunst oli teile ainus alternatiiv pärast tantsust loobumist?
Kui lõpetad tantsimise, on üks esimesi mõtteid hakata pedagoogiks või koreograafiks. See on n-ö standard, kuid mulle ei meeldi standardid ja teha asju nii «nagu ette nähtud». Olin lõpetades 37-aastane. Tahtsin proovida elada nagu «normaalsed» inimesed, kuid see oli nii raske!
Mis selles tavaelus siis nii rasket oli?
Esiteks kellast kellani tööl käimine! Läksin kontoritööle, millega mul polnud varem mingit kokkupuudet. Ma ei olnud kunagi tegelenud olme korraldamisega, niisuguste asjadega, millega inimesed tavapäraselt tegelevad. Kuna mul ei olnud pedagoogi ega koreograafi haridust, ei saanud ma sellele tööle minna isegi parima tahtmise korral.
Muidugi võinuks minna teatrisse tagasi ja öelda, et tahaksin hakata seda tööd õppima ja tegema, kuid mul oli julgust sellest kõigest loobuda. Kuid see tähendas, et ma kannatasin – ma polnud eluga rahul, ei maganud ööde kaupa ja muudkui mõtlesin lakkamatult: kuidas elus edasi minna? Sellistel rasketel eluhetkedel aga kerkivad meis kõigis esile mingid varjatud anded, uued soovid, võid eneses avastada meeletu töövõime.
Kui te alustasite, polnud te fotograafiat õppinud ja taskus oli vaid n-ö seebikarp. Professionaalsete teadmiste ja tehniliste oskusteni jõudsite alles pärast õpinguid Amsterdami fotoakadeemias.
Algas see sellest, et ma arvasin nagu paljud teisedki, et fotografeerimine on väga cool. Hakkasin pildistama kõike, mis ette juhtus – kasse, koeri, lilli, lehmi –, ma elan ju Hollandis! Huvi pärast töötlesin tulemust pärast Photoshopis, ja see meeldis mulle tohutult. Lõpuks jõudsin välja teatrisse, see hetk oli pöördeline.
Muide, oma esimesed fotod «Giselle’ist» tegin just «seebikarbiga», mõned neist fotodest on Tallinnaski. Need esimesed balletifotod osteti minu suureks üllatuseks paari päevaga ära.
Kuid mitte igaüht ei lasta teatrisse kätt harjutama, teil polnud ju fotograafina nime.
Tõsi, selleks et pääseda teatrisse pildistama, peavad sul olema kas väga head sidemed, väga head sõbrad või pead sa olema väga hea fotograaf. Sidemeid mul Hollandis polnud, teatris olid mõned sõbrad ja fotograafina olin täiesti tundmatu. Kuigi olin juba piisavalt harjutanud koerte, kasside ja lehmade peal. (Muigab.) Ma ei pidanud paljuks vaeva minna neid pildistama sadade kilomeetrite kaugusele ja panin selle «õnnetu lehma» fotosse kogu oma pühendumuse ja hinge.
Kui läksin pildistama balletti, selgus, et olin kogu olulise kodutöö, mis fotograafiakunsti juurde kuulub, juba ära teinud. Sestap juhtuski, et minu balletifotosid hakati kohe ostma, kunstiringkondades läks lahti sumin: midagi toimub! Mul endal tekkis esimest korda tunne, et äkki tõesti tuleb sellest kõigest midagi välja.
Olete kord öelnud, et balletile omast dünaamikat on väga raske foto staatilisusega sobitada.
Jah, selles asi ongi – ballett on väga dünaamiline. Teine tahk on see, et ma hakkasin balletti pildistama nii nagu polnud tavaks: teen kõike natuurist, otse kulissidest, ma ei palu kunagi kellelgi minu suunas pilku pöörata ega poseerida, mul pole modelli ja ma ei pildista kunagi stuudios. Seisvat, staatilist baleriini ma tavaliselt üldse ei pildista.
On teil mingi inimlik või kunstiline missioon?
Jah, mul on oma väike missioon – et inimesed, kel pole olnud mingit varasemat kokkupuudet balletiga, saaksid aru, mida ma oma fotodega öelda tahan. Ma tahan näidata inimestele ILU, eriti balletis, kus need hetked on nii ainukordsed ja kestavad vaid viivu. Peatada ja jäädvustada need hetked, et nende juurde oleks hiljem võimalik naasta ja neid nautida – see ongi minu eesmärk.
Kuidas teie tööprotsess välja näeb? Teie pühendumust arvestades ei tähenda see ilmselt mitte sadu, vaid tuhandeid kaadreid, mida hiljem läbi vaatate, sorteerite, töötlete.
Võib öelda, et «sünnitus» algab juba siis, kui ma lavale, st kulissidesse lähen, ma pean olema vahetult tantsijate läheduses. Muidugi keegi teine sealt pilte ei tee, sest etendus on suunatud ju publikule, ka baleriin tantsib ja kõik tema emotsioonid on suunatud sinna.
Pärast seda, kui ma fotograafiaga tegelema hakkasin (umbes viis aastat tagasi), ei maga ma peaaegu üldse. Võib-olla viimasel ajal on olukord pisut parem. Kui mul käib aktiivne tööprotsess, istun kogu pika nädalavahetuse töölaua taga ja kukun esmaspäeva hommikul toolilt nagu surnu. Sel ajal ma ei söö ega joo, mul pole midagi vaja, kuid taastumiseks kulub nädal.
Selline ongi minu loomingu sünniprotsess. Kuid niipea, kui olen taastunud, hakkab mul igav.
--------------------------------------------------
Saša Guljajev
«Ballerina»
Avatud 28. septembrini Tallinna Portreegaleriis (Suur-Karja 2)