Eesti klaver ja eesti jonn

Aleksander Läte raamatu «Klaverist ja selle ehitusest» kaas, Tartu, 1934. Foto: Erakogu

Helilooja Veljo Tormisest on ilmunud raamat, mis kannab pealkirja «Kiusu pärast heliloojaks». Tormis selgitab seal värvikalt, kuidas jonn aitas tal heliloojaks saada. Jonniga on tegemist ka klaverimuuseumi puhul, kirjutab muuseumi rajaja helilooja Alo Põldmäe.

Klaverimuuseumi ideele mõeldes meenub kaks momenti. Esimene pärineb aastast 2000, kui Eesti teatri- ja muusikamuuseumi ning Eesti Kontserdi koostööna avati festivali «Klaver 2000» ajal näitus «Eesti klaver». Tolleaegne Eesti Kontserdi direktor Aivar Mäe leidis, et plaan on suurejooneline, ja toetas näituse teokssaamist igati.

Neljakümnest sel ajal teadaolevast eesti klaverist sai Estonia kontserdimajas eksponeeritud 25. Näitus sai tähelepanu osaliseks ja nii näituse tegijais kui publikus äratas nii suure hulga eesti klaverite nägemine häid emotsioone.

Selgus, et inimeste käes on üllatavalt palju vanu eesti klavereid. Mitmete kohta kogunes huvitavaid fakte ja mõni pill muutus ootamatult olulise tähendusega kultuurikandjaks. Klaveriomanikud ei teagi alati pilli päritolu. Mõnigi kord seisab saksa nime taga eesti meister.

Näituse koostamise ajal lipsaski mul peast läbi mõte klaverimuuseumi võimalikkusest. Kohe oli selge seegi, et klaverid kui suured objektid vajavad eksponeerimispinda vähemalt 1500 ruutmeetrit.

Teisest, näiliselt tühisest momendist sai klaverimuuseumi idee otsustava tõuke.

See, lausa jonni tekitanud tõuge tuli 2004. aastal Saksamaal Lübeckis viibides, kus uurisin suuremahulist klaveritootmise leksikoni. Hämmastav, et täpsuse poolest tuntud sakslased olid paigutanud meie klaveriehituse uhkuse, tiibklaveri Estonia tootmise Moskvasse (Moskau, Russland)! Nii kinnistus mõte, et valeinfo kummutamiseks tuleb eesti klaverit tähtsustada võimalikult suurelt. Mõttekas oleks luua rahvuslik klaverimuuseum. Klaverimuuseumid mujal maailmas väärtustavad klaveriehitust ülemaailmses mastaabis. Eesti rahvusliku klaverimuuseumi peaeesmärgiks oleks eelkõige tähtsustada omamaist klaveriehitust. Teiste maade klaverid tulevad esile niikuinii, kas või kultuuriloo arengu kontekstis.

Rännak ajalukku

Eesti klaveriehitus on 230-aastane. Esimene teade Eestis tegutsenud klaverimeistrist pärineb 1779. aastast. Tallinna nädalalehes Revalische Wöchentliche Nachrichten seisab, et meister Johann Friedrich Gräbner ehitab ja pakub müügiks klavikorde (Clavier), klavessiine (Clavicembalo), klavereid (Fortepiano) ja teisi pille.

Esimese klaveri ja meie praeguse klaveriehituse lipulaeva, Estonia klaveri vahele mahub 67 erinevat pilli. Nii väikese riigi kui Eesti kohta on see arv üllatavalt suur! See arv ei ole lõplik, mis viitab vajadusele seda valdkonda põhjalikumalt uurida. Tallinnas on tegutsenud ligi 35 ja Tartus ligi 20 klaveritöökoda. Kuid klavereid on toodetud ka Kuressaares ja Valgas.

19. sajandist võib nimetada eesti tahvelklavereid Wenzel, Hasse, Erich, Goenson, Sopha, Kessler. Edasi laienes tootmine pianiinodele ja tiibklaveritele: Saarmann, Tusty, Romm, Rathke, Kraemann/Olbrei, Rässa, Oss...

Eesti Vabariigi klaveriehitus arenes kiiresti ja 1930. aastate lõpul tegutses Tartus viis ja Tallinnas neli töökoda: Heine, Wihm, Orntlich, Salong, Saar, Ihse, Sprenk-Läte, Prisk, Bürger ja Astron.

Nõukogude võim likvideeris kõik klaveritööstused. Alles 1950. aastal taastus klaveritootmine Tallinna klaverivabriku klaveri Estonia näol, mille konstrueeris Ernst Hiis. Tartus toodeti aastail 1958–1968 pianiinot Vanemuine.

Sihiks Helme mõis

Eesti klaveriehitust on palju mõjutanud Peterburi. 19. sajandi lõpus hakkas sinna eestlasi lausa voorima. Ka muusikuid ja klaverimeistreiks pürgijaid. Klaveriehitajad said oma teadmised maailmakuulsatest klaverifirmadest, nagu Becker, Schröder, Diederichs ja Rönisch.

Peterburis küpses tulevase Eesti Vabariigi klaveriehitajate tuumik. Suheldi väljapaistvate muusikutega. Käis rebimine – kes saab näiteks Anton Rubinšteini või Leopold Aueri klaveri häälestajaks. Siin oli Ernst Hiisi positsioon kõrge – tema klientideks said helilooja Sergei Rahmaninov ja laulja Fjodor Šaljapin.

Mitmed eesti meistrid avasid Peterburis oma klaveritööstusi ja saavutasid edu. Väljapaistvamad olid Rudolf Rathke, Gustav Leppenberg, Mihkel Salong, Carl Kingo jt. 1903 rajas oma tööstuse Peterburis Ernst Hiis ja see tegutses 1918. aastani. Omariikluse alguses tuli Eestisse Peterburist üle 40 väljaõppinud klaverimeistri ja peagi võis rääkida eestimaisest edukast klaveritööstusest.

Klaverimuuseumi mõttele leidsin mõttekaaslasi klavereid restaureeriva firma Reval Piano klaverimeistri Heiki Partsi ja Eero Viigimäe näol ning 21. mail 2005 sai SA Eesti Rahvuslik Klaverimuuseum kantud äriregistrisse.

Miks pole sellist muuseumi varem loodud? Võib-olla sellepärast, et klaver on suur ja raske asi ning neid suuremal hulgal kokku vedada on omaette kunsttükk. Ja klaverite suuremahuline eksponeerimine vajab palju pinda. Mõlemale väitele on raske vastu vaielda.

Kui oli selge, et linnades uuele muuseumile pinda leida pole võimalik, pöördusime maakondade poole. Tuli 16 pakkumist, enamasti mõisad. Eriliste kõhklusteta jäi sõelale Helme mõis. Meid võlus hea asukoht, küllalt hästi säilinud ajalooline hoone ja muidugi kaunis ümbrus. Helme vallavalitsuse poolt (vallavanem Tarmo Tamm) oli tunda tugevat soovi ajalooline hoone päästa ning aidata rajada pilku- ja meelipüüdev keskus.

Helmes on juba olemas tugevad turismi tugipunktid kultuuri- ja looduspargi näol – Friedrich Schilleri mälestuskivi, ordulossi varemed, liivakivi koopad, allikad, ürgorg. Klaverimuuseum oma asukohaga 18. sajandi lõpu hilisbarokses mõisahoones täiendaks seda parki.

Helme olulisust kultuurisidemete ristumiskohana rõhutas klaverimuuseumi kuratooriumi liige, Eesti Rahvuskultuuri Fondi esimees Eri Klas. Helme on punkt kultuuritelgedel Riia – Pärnu – Tallinn ja Riia – Tartu – Peterburi. Aga just Peterburi ja Riiaga on Eestil olnud kõige vahetumad sidemed. Klaverimuuseumi rajamine Helmesse on hästi kooskõlas ka riigi regionaalse kultuuripoliitikaga, mis näeb ette oluliste kultuuriobjektide rajamist väljapoole suuri keskusi.

Klaver kui identiteedi kandja

Miks üldse on Eestile oma klaveritööstust vaja olnud? Toodeti ju Euroopa suuremates riikides klavereid aktiivselt juba alates 19. sajandi keskpaigast. Ainuüksi Berliinis toodeti aastail 1860 – 1914 550 erinevat klaverit. Lihtsam oleks olnud klavereid sisse vedada.

Ometi arvati tookord teisiti. Klaveriehitajategi tegevus haakus ärkamisaja rahvusliku vaimsuse tõusuga ja 19. sajandi lõpul kerkisid esile eestlastest suured tegijad: Jaan Rässa, Mihkel Oss, Jaan Olbrei ja meie klaveriehituse grand old man Ernst Hiis (tolleaegse nimega Ihse). Samahästi oleks võinud siis küsida, kas me vajasime siis oma luulet või kunsti.

Eesti klaverite ekspositsioon saab otseselt rõhutada meie rahvuslikku identiteeti. Seda, kuidas klaverimeistrid on visa tööga loodud kvaliteetsete klaverite kaudu suutnud teadvustada meie väikest maad ja samas varustada muusikahuvilisi odavamate pillidega.

See on olnud omamoodi missioon. Tänapäeval on selle missiooni kandjaks kontsertklaver Estonia.

Laiapõhjaline muuseum

Valisime muuseumi nimeks Eesti Rahvuslik Klaverimuuseum, sest tugev rõhuasetus on omamaisel klaveriehitusel. Klaveriga märgistatud kultuurimaastik on üllatavalt lai – siin lõimub klaveriehituse ajalugu sujuvalt pianismi ja klaveriõpetuse ajalooga.

Muuseumis saab olema muusikute koolituskeskus, meistrikursuste, klaverikonverentside ja sümpoosionide koht. Siit saab klaverialast infot. Saab esile tuua teiste maade klaveriehituse mõjusid eesti klaveriehitusele.

Klaveriprisma kaudu saab näha seoseid muude eluvaldkondadega ning tänapäevaste infotehnoloogia vahenditega on võimalik luua atraktiivne laiapõhjaline kultuurikeskus.

Plaanime eraldi väljapanekuna klavereid, mis on kuulunud väljapaistvatele isikutele Eestis – erinevate kunstialade esindajaile, arstidele, pedagoogidele, vaimulikele. Nende pillide kaudu tähtsustuvad teiste maade klaverid eesti inimeste lugude kaudu.

Muuseum koostab veel eesti harmooniumide kollektsiooni. On huvitav, et harmoonium seostub klaveriehitusega väga harmooniliselt, sest osa klaverimeistreid tegi peale klaverite ka harmooniume.

Külastajaile püüame teha atraktiivseks selle osa klaverist, mida tavaliselt ei nähta – pilli sisemuse enam kui 1500 detailiga. Eraldi saavad tähtsustatud klaveri eelkäijad: klavikord, klavessiin, orel kui klahvpill ja üksik metallkeel – muusikalise heli algpunkt.

Mõisa keldrikorrusele tulevad klaverite restaureerimise õpitoad, personali tööruumid, klaverihoidla, erialane noodi- ja muusikakogu ning infopunkt «Kõik klaverist». Muuseumi põhikorruse moodustavad kümme muusikasalongidena kujundatud ruumi, sisustatud vastava ajastu klaveritega.

Suurim ruum (ligi 160 m2) tuleb pühendusena Ernst Hiisile, kelle tegevust kroonib Estonia kontsertklaveri jätkuv võidukäik maailmas. Erilise tähelepanu saab noorte klaveriharidus. Selleks töötame välja laste ja noorte haridusprogrammi nimega KLAMU.

Muuseumi laiapõhjalisuse kindlustab koostöö ümbruskonna muusikakoolide, kultuuriasutuste ja turismipunktidega, Eesti muusikakoolidega (koostöömemorandum Eesti Muusikakoolide Liiduga), kultuuri- ja haridusministeeriumiga.

Oleme lepingusuhtes Eesti teatri- ja muusikamuuseumiga ja suurem koostöö on koostatav album «Eesti klaver». Oluliseks peame sidet Peterburi ja Riia samasuguste muuseumidega, suuremate klaverikogude haldajatega Berliini, Braunschweigi, Nürnbergi, Viini, Brüsseli jt linnade muuseumides.

Klaverimuuseumist saab kiitus ja sügav kummardus eesti klaverimeistritele, kelle tegevuse viljana on muusika jõudnud paljudesse kodudesse.

Klaverimuuseumi lähituleviku üritused

•    Üks väljund eesti klaverite teadvustamisel on eeloleval kolmapäeval,

3. märtsil koostöös Vanemuise kontserdimajaga seal avatav näitus «Tartu oma klaver». Selle pühendame eesti muusikaloo suurkuju, helilooja ja klaverimeistri Aleksander Lätte 150. sünniaastapäevale.

    Näha saab 18 pilli. Neist enamik on toodetud Tartus. Väljas on tahvelklaver Hasse, pianiinod Rässa, O. Heine, Astron, R. Rathke, J. Hermann, Sprenk-Läte, Vanemuine ja J. Wihm, tiibklaverid R. Rathke, Astron, J. Morit.

    Siin on ka tuntud tartlastele kuulunud pille – heliloojate Rudolf Tobiase ja Juhan Simmi, TÜ rektori, piiskop Johan Kõpu, kirjanik Oskar Lutsu, laulja Johannes Lükki, saksofonist Lembit Saarsalu klaverid.

•    Märtsi lõpus on oodata koostööd Tartus teaduskeskusega Ahhaa päästeteenistuse vee ja niiskuse kahjustuste näitusel.

•    11.–18. novembrini 2011 leiab Tallinnas Viru keskuses Euroopa kultuuripealinna üritusena aset klaverifestival «Eesti klaver ja Euroopa». Toimub ­Euroopa klaveriehitajate ühenduse ­EURO PIANO aastakongress ja klaveriehituse sümpoosion, kavas on näitused eesti klaveriehitusest (40 pilli) ja eesti pianismist. Kolmel kontserdil musitseerivad kümnel erineval eesti klaveril muusikakoolide noored, Eesti juhtivad klassikalise suuna ja džässpianistid ning rahvusvahelise pianistide konkursi laureaadid.

•    Klaverimuuseumil koos konsultatsioonifirmaga Advisio (Ragne Kasesalu ja Maiken Loog), ehitusprojekti teostaja, arhitektuuribürooga RTG Arhitektid (arhitekt Katrin Tomberg) ja sisekujundusfirmaga OÜ Cumerus (kunstnik Pia Ira) on käsil viimased viimistlused projektiga, millega taotletakse Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusest toetust Helme mõisahoone renoveerimiseks ja klaverimuuseumi rajamiseks.

•    Klaverimuuseumi juhatusse kuuluvad Heiki Parts, Alo Põldmäe (esimees) ja Eero Viigimäe; muuseumi nõukogus Urve Lippus, Toivo Peäske (esimees) ja Marko Tiiman; muuseumi kuratooriumis Olav Ehala, Eri Klas, Jaan Manitski, Tõnis Mägi ja Kalle Randalu.